Audients Neokatehhumeenilise Tee noortega 27-III-1988

Püha Johannes Paulus II

Vatikan – Palmipuudepüha, 27. märts 1988 *

Umbes kümme tuhat noort osalesid kohtumisel, mida edendas Neokatehhumeeniline Tee. Kogunenud kogu Palmipuudepüha pärastlõunaks Vatikani Paulus VI Saali, ootasid nad palves Püha Isa tulekut.

Peale kahekümne aastast sügavat kriisi, ilmuvad katoliku Kirikusse uuesti kutsumused. Selle protsessi üks sümptom ilmus üleeilse kohtumise käigus, kus olid kohal kaksteist tuhat Neokatehhumeeniliste Koguduste kantorit ja noort, kes kohtusid Püha Isaga, kohtumine toimus Vatikani Paulus VI saalis Palmipuudepüha puhul.

Püha Isa külaskäiku oodates, Kiko Argüello, üks Neokatehhumeenilise Tee algatajatest koos Carmen Hernándezi ja isa Mario Pezziga, proovis kohalolijatega laule triduumi ja Paasavigiili jaoks, mida Neokatehhumeenilised tähistavad kogu öö jooksul ja mida nad tunnevad kogu ristimise vaimsuse keskpunktina. Peale Püha Isa sisenemist, üks suur elusuuruses puiduskulptuur ristilöödud Kristusest, and Ecuadori koguduste poolt, saadetud palmiokstega ja kantud kahe rooma «Redemptoris Mater» seminari seminaristi poolt, toodi sisse protsessioonis koosoleku juhtimiseks.

Tuua ristilöödud Kristust maailmasse on uus armastuse dimensioon – ütles Kiko Paavsti ees -. Ristilöödud Kristus on hea uudis, see pole rõhumise või masohhismi sümbol. Täna soovib maailm ristikuju elimineerida ja elab terroriseerituna igasugusest kannatusest. Kristus on avanud tee läbi surma. Me kannatame just sellepärast, et me ei armasta sel viisil, andes ennast täielikult teisele. Kas on võimalik niimoodi armastada? Jah, sest tema annab meile oma loomuse ja saadab meile taevast oma Püha Vaimu, mis on võitnud surma ning mis annab meile igavest elu meie sees, uut elu, mis lubab meil armastada ligimeest surmast edasi, tema puudustega. Üksteist niimoodi armastada on õnnelikkus. Kuidas mitte viia seda vett kõrbesse, nagu see tänane maailm on?

Kiko siis kutsus tõusma neid, kes olid juba tundnud või tundsid kutsumust preesterlusele või pühitsetud elule; ning kuuskümmend viis noort läksid Püha Isa jalge ette põlvitama: nelikümmend noormeest, et minna seminari, ja kakskümmend viis neiut, et minna klausuuri kloostritesse.

Üllatav on näha seda kutsumuste uuesti õitsemist. Viimase kolme aasta jooksul on üle kahe tuhande noore, kes pärinevad Noekatehhumeenilistest Kogudustest, sisenenud erinevatesse seminaridesse preesterlusele valmistumiseks. Roomas avati piiskopkondlik kolledž, «Redemptoris Mater», et vormida preestreid Johannes Paulus II poolt kehtestatud Uue Evangeliseerimise jaoks. Need tulevased preestrid, ühingut moodustamata, kuid lahkudes oma piiskopkondadest ja toetatud oma konkreetse koguduse poolt, astuvad teele perekondadega, kes on jõudnud neokatehhumeenilise vormimise lõpule ning kes, sajade kaupa, on ennast pakkunud, et minna evangeliseerima kõige vaesemates, kõige õnnetumates ja dekristianiseeritutes maailmaalades.

Need on Paavsti sõnad:

Tänase Palmipuudepühaga oleme alustanud Vaikset Nädalat ning, samal ajal, oleme tähistanud kolmandat Ülemaailmset Noortepäeva. Täna hommikul, Püha Peetruse väljakul, tähistasime nii üht kui ka teist. Ma olen väga õnnelik, et saan olla veel teie, noorte seas: et ma laulan, sest see on laulupäev: «Pueri hebraeorum portantes ramos olivarum…». Teame väga hästi seda Palmipuudepüha antifooni. See on päev teie noorte jaoks; et laulda «Hosianna! Õnnistatud olgu See, kes tuleb Issanda nimel!». Seda päeva iseloomustab Prohvetite kuulutus. Kuid me teame hästi, et selle rõõmutseva ja rõõmsa Palmipuudepüha tähistamise sees, toob Kirik meid kättpidi Kristuse Kannatusele. See mööduv rõõm varjab ja peidab eneses Kannatuse ja risti müsteeriumit, milleks on paasamüsteerium. Selles päevas olete te kogunenud mitte ainult, et laulda nagu Jeruusalemma noored, vaid et avastada ristikuju, Jeesuse kuju, kes on risti peal, suremas. Olete mitu tundi palvetanud, täna pärastlõuna. Olete mõtisklenud ja palvetanud. Sisenedes Palmipuudepüha müsteeriumisse, Kristuse Kannatuse, risti ja tema Ülestõusmise müsteeriumisse, te mõtlete koos Kirikule ja Kiriku misjonile, sest Kristus on surnud risti peal, et anda uus elu inimkonnale.

Kirik, nagu ütlevad Pühad Prohvetid, on rajatud eelkõige Tema surmahetkel; Tema küljest voolas välja meie pääste.

Sümboolselt avaneb uus reaalsus, uus jumalik misjon, mis embab inimkonda. Niimoodi sünnib Kirik, nagu ütleb meile Vatikani II Kirikukogu, see on «Kristuses sakramendina.. intiimsest osadusest Jumalaga ja kogu inimkonna ühtsusest» (Lumen Gentium, 1).

Jeesus valmistas selleks paasahetkeks oma jüngreid. Ja, peale ülestõusmist, läbistatud kätega, jalgadega ja küljega, ilmub ta oma apostlitele, et anda Püha Vaimu ja et kuulutada juba seda misjonit, mis neid ootab, sellele uuele Iisraelile, kellest nemad, Apostlid, on algus ja eelilmutus.

Kirik hakkab niimoodi täitma oma misjonit ning saab misjoneerivaks. Kui me mõtleme tõsiselt Kristuse paasamüsteeriumile, siis ei saa me lahutada Kirikut tema müsteeriumist ja tema misjonist. Teie siin mõtisklete, palvetate ja mõtlete Kiriku misjoni peale kogu maailmas. See misjon küsitleb misjonäre, küsitleb apostleid. Misjonärid jätkavad apostlite misjonit. Vatikani II Kirikukogu ütleb meile, et kogu Kirik on loomult misjoneeriv. Misjoneeriv tähendab apostellik; tähendab läkitatud. Teie elate seda Kiriku kutsumuse ja misjoni hetke, mis koosneb erinevatest karismadest ja ministeeriumitest. Ainus Kiriku misjon tõuseb, eriti täna, ka ilmikute apostolaadi põhjal. Aga, Kiriku ja tema misjoni jaoks, on vaja kutsumusi preesterlusele ja religioosseid kutsumusi. Nägin siin mõndasid noori, kes esitlesid ennast spontaanselt, et öelda sellele rahvahulgale: «Vaata, mina tulen». Ma mõtlesin kohe, et seda pakkumist ei saa teha, kui mitte Jumala ees. Aga, kui seda tehakse ka inimeste ees, siis tehakse seda eelkõige perekonnas. Ning teie olete perekond. Kui neid valikuid võib teha nii, spontaanselt, Vaimu jõu all, tähendab see seda, et teie olete perekond. Kui noormees, tütarlaps võib esitleda ennast kõikide ees ja öelda kõikide ees ning ristilöödud Kristuse ees: «Vaata, mina olen sinu», see tähendab, et Jumal armastab teid, et Jumal kutsub teid. Ma olen väga teadlik, sügavalt teadlik preesterluse kutsumuse ja religioosse elu kutsumuse armust. See on arm kutsututele, kuid, samal ajal, on see kingitus kogudusele, Kirikule, tema misjonile ja tema järjepidevusele.

Kui Kirik, nagu meile tuletab meelde Vatikani II Kirikukogu, on preesterlik rahvas, kui kõikidel usklikel on ühine, ristimuslik preesterlus, seda enam on näha vajadust nende järele, kes on kutsutud preesterlusele, et tõsta kõikide ühise preesterluse teadlikkust ning et väljendada kõikide partnerite preesterlikku iseloomujoont ning siis teenimiseks. Preesterlus ongi väga oluline ministeerium. Me teame seda, kogemuselt ning ka negatiivsest ja valusast kogemusest, mille põhjuseks on preesterluse ja religioossete kutsumuste puudus. Kirik ei saa olla tema ise, kui mitte püüdeldes selle Taevariigi poole, või pigem tuua ettepoole seda Taevariiki juba siin all, maailmas. Inimesed, mehed ja naised, peavad olema võimelised järgima vaest Kristust, neitsi Kristust, surmani sõnakuulelikku Kristust. Tegemist on Kiriku hädavajalike, olemuslike, moodustavate dimensioonidega.

Kui on kutsumusi preesterlusele ja religioossele elule, siis on olemas ka tõend kohalike Kirikute ja kihelkondade autentsest katoliiklusest, nagu ka kristlike perekondade kutsumused. Ükskord ja äkki ka täna perekonnad kiitlesid, et nende poegade ja nende tütarde seas oli preestreid ja religioosseid. Perekond, me teame, on kodune Kirik, Kiriku elav ja elu andev rakk.

Nii ütlesin teile seda, mis mul südamelähedane oli. Olen tänulik vanematele, perekondadele ja kogudustele, kes on võimelised kasvatama ja küpseks tegema kutsumusi alati ja kõikjal. Olen tänulik teie perekonnale ja teie kogudusele, kes muretseb kutsumuste äratamise, kasvatamise ja küpseks muutmise eest. Meie ristilöödud ja ülestõusnud Issand õnnistagu seda teie suurt perekonna, mis kasvab päevast päeva, kutsumuslikku tegu. Meie Issand andku kõikidele sügav ja vapper kristlik kutsumus; abielupaaridele, kutsumus abielule, perekondlikule kutsumusele, vanemate kutsumus ja kasvatajate kutsumus. Nendele, kes tunnevad enda sees teist kutsumust, oskust järgida kutsumust preesterlusele ja religioossele elule, võttes vastu seda Vaimu andi, mis tuleb alati meie ristil oleva Päästja läbistatud Südamest.

(*) Vrd «Avvenire», 29. märts 1988 ja «L’Osservatore Romano», 28.-29. märts 1988.