Kohtumine Sixtuse Kabelis Neokatehhumeeniliste Koguduste preesterlusele suunduvate noortega 31-III-1985

Püha Johannes Paulus II

Vatikan, 31. märts 1985

Tuhat kakssada noort, kes käivad teel, mis viib preesterlusele, olid eile pärastlõunal (pühapäeval) pikal kohtumisel Paavstiga, Sixtuse Kabelis, täis enam kui kunagi.

Kiko Argüello, Neokatehhumeenilise Tee algataja, tutvustades rahvast Püha Isale, kinnitas, et need noored olid läinud Roomasse suure noorte rahvusvahelise kohtumise jaoks ning selleks, et osaleda kohtumisel, mis oli mõeldud neokatehhumeenilistele noortele, kes just läbi Tee avastasid oma kutsumust preesterlusele. Kuigi nad olid pärit umbes kuuekümnest riigist, olid enamus noortest ladinaa-meeriklased, õnnelikud, et nad said näidata Johannes Paulus II-le, kuidas oli vastu võetud nendele tehtud kutse Peruus, hiljutise «Lootuse kontinendi» visiidi ajal: «Minge ja naaske oma riikidesse evangeliseerima».

Neokatehhumeeniliste noorte Rooma kohtumine kirjeldati nende endi poolt nagu «sukeldumine Ristimisse» ning see jagunes tulevaste preestrite tee kolme olulise aspekti süvendamisega: liturgia oma, sakramentaalne aspekt; Sõna oma, preestri pruut, erilise mõtisklemisega Püha Luuka 9 peatüki üle; Kiriku oma. Erilist rõhku pandi kohaliku Kiriku taasavastamisele.

Kiko ise oli see, kes illustreeris siis Püha Isale grupi sisu ning üksikute osalejate päritolu. Sellest tekkis täielik ja ammendav pilt pühendumusest, mida Neokatehhumeenilised Kogudused annavad kogu maailmas erilise pühitsemisega kutsumuste sünnitamisele ja süvendamisele. Ning täna on paljud noored, kes jõuavad seminari tänu Neokatehhumeenilisele Teele: kaks nende paljude seast on seda näidanud rääkides oma kogemusest: üks Santo Domingost ja teine Münchenist. Brasiilia piiskop Jundiaì, Roberto Pinarello de Almeida, kinnitas, et tema piiskopkonna seminar on hakanud kasutama Neokatehhumeenilise Tee metodoloogiat seminaristide vormimiseks: Sõna, Litugia ja vennaliku Osaduse «kolmjalg» on väga efektiivne toit seminaristi jaoks, kes annab ennast Kiriku ja Kiriku jaoks teenimisele.

Püha Isa pöördus kohalolijate poole järgmise kõnega:



Ma tahan kokku võtta mõtted, mis mulle tekkisid selle kohtumise käigus: on olemas ka tekst, mida on varem valmistatud, kuid ma ei loe seda, kuna äkki need spontaansed, kohesed ilmed on rohkem ad rem. Me tegime natuke geograafiat ja statistikat. Me reisisime ümber maailma: alustades Mehhikost, kogu Kesk-Ameerika, Antillid, Ladina-Ameerika; ma mõtlesin tegelikult, et me oleksime sellesse piirkonda jäänud. Kuid me väljusime Ladina-Ameerikast, läksime Okeaaniasse, Asutraaliasse, Jaapanisse, Hiinasse, Taiwani. Ja ma ei tea, miks me ei läinud ka sellesse suurde riiki, mis on Hiina ja Poola vahel. Seejärel ka erinevatesse Euroopa Riikidesse ning nägin, et ka Itaalia on piisavalt esindatud, mitte ainult Hispaania. Natuke vähem Poola, aga on seminariste ka Poolas, tänu Jumalale.

Tehes seda geograafiat ja statistikat mõtlesin ka, et me peame viitama, nagu iga vaimsete asjade statistikas, Vaimule, Püha Vaimule: on olemas statistika, mida saab tunda ainult läbi inimese ja tema müstilise hinge tegutsemisega. Me kõik oleme tema tegutsemise töövahendid, ka sakramentaalsed, pühad töövahendid, kuid tähtis on tema tegutsemine. Töövahend on alati teisejärguline, isegi kui see on vajalik. See on vajalik, sest Kirik ei ole taevane Kirik, vaid maine Kirik, inimeste Kirik, ja inimesed on kutsutud Kiriku ehitamiseks. On vaja kutset, Kristus tegi niimoodi: ta kutsus. Tema ise hakkas sõna kuulutama, evangeliseerima, kuid kohe ta kutsus, juba esimestel päevadel. Seda kutsumise, kutse protsessi peab kordama. Veelgi, see kutsumise protsess on teatud autentsuse, küpsuse proov igas Kirikus: nii universaalses kui ka erilises ehk kohalikus Kirikus.

Ma mäletan oma noorusest saati ja siis ajast, mil oli Piiskop, Krakowis, et iga kogudus hindas ennast kutsumuste järgi, mis tal olid: preestri, religioossed kutsumused: see oli märk Kiriku elavusest, küpsusest. Vot: ma aina rohkem tutvun teie Liikumisega, teie Neokatehhumeeniline Liikumisega ning tutvun erinevate tungimuste all, alati natuke lühidalt, kuid nendest tükkidest moodustub üks tervik. Nii et ma tahaks öelda, mis tundub mulle kõige vajalikum. Teie olete Neokatehhumeeniline Liikumine: see tähendab Liikumine, mis paneb oma «vaimsuse» keskele, võime öelda, paneb keskele Ristimise sakramenti. Mida tähendab Ristimine? See tähendab palju asju, kuid nende paljude asjade seas, mis moodustavad kogu püha Ristimise suurt teoloogiat, on üks: see on esimene inimese pühitsemine Jumalale, Jeesus Kristuses: esimene pühitsemine. Muidugi on paljud ja paljud ristitud maailmas, kes näevad seda vähe või üldse ei näe, et see on esimene pühitsemine. Niisiis kui üks teeb sügava enese uurimise, eksistensiaalse uurimise, tõeliselt religioosse uurimise oma Ristimisest, peab, vähemalt ühe korra, leidma ennast selle reaalsuse ees: aga mina olen Jumalale pühitsetud inimene! Selles pühitsemises, esimene, põhiline ja oluline, on lihtsam taasavastada ka preesterluse või religioosne kutsumus. See ei tähenda mitte ühtki põlgust kristlikule kutsumusele üldiselt, kõikide ilmikute kutsumusele: vaid teil on juhina ilmik. Püha Assisi Franciscus ei tahtnud saada preestriks, ei tahtnud: ta võttis vastu ainult diakoniks pühitsemist. Loomulikult, iga kristlik kutsumus on märgistatud, tähistatud sellest inimese, terve inimese, mehe või naise pühitsemisest Jumalale. Kui seda on aru saada, siis võib mõista lihtsamalt seda kutsumust, kus inimene, tema initsiatiivist alustades, loomulikult juhitud jumalikust armust, annab ennast, pühendub Jumala, Kristuse, Kiriku teenimisele, täielikule, totaalsele teenimisele. Preestriks pühitsemine, religioosne pühitsemine: kaks natuke erinevat, kuid väga lõikuvat pühitsemist.

Ning see on mõtisklemise, Risitmise müsteeriumi süvendamise vili ja mina ei imesta, et teie Liikumises on kutsumusi: see on kinnitus, et see Liikumine on autentne Liikumine ning vastab tema loomusele ja tema nimetusele. Vot, see on põhiline asi, mida ma tahtsin teile öelda. Nüüd üks kolmas asi, mis on tingitud ümbrusest: me oleme Sixtuse Kabelis. Sixtuse Kabel on tuntud eelkõige imeliste maalide pärast: see Michelangelo «Viimane Kohtumõistmine»; on teada ka üks fakt: siin, selles Kabelis, tehakse Konklaavid ning valitakse Paavste, Rooma Piiskoppe. Viimane kord, Kardinalid – suhteliselt suures numbris, võib olla kõigi Konklaavide suurim, viimane kord, eelviimane samamoodi – valisid nad tundmatu Paavsti, kuid valisid Paavsti, kes taasavastas ka rändkutsumuse. Ja nii meie oleme rändavad. Ja see on veel üks aspekt teie liikumisest. Apostellik Kirik oli muidugi rändav ning kõige rohkem jüngrite hulgast rändas Püha Paulus, kindlasti. Vot, Kirik on rändav, kõik, ka need, kes kogu elu ei muutu kunagi, ühtki paika, ühtki maja, on rändavad, kuna me kõik oleme palverändurid: palverändurid on enamgi kui rändavad. Me kõik oleme palverändurid Pühas Vaimus, palverändurid Isa koja poole. Ja Kristus juhib meid, oma Pühas Vaimus, läbi oma Püha Vaimu ta juhib meid.

Ma tahaksin lisada ka seda tähelepanekut: siin selles Kabelis, tehakse paljusid palveid ning selle Kabeli ümber, kogu maailmas, tehakse paljusid palveid, kui jõuab Paavsti surma ja tema järeltulija valimise hetk. Täna tahan ma lõpetada seda kohtumist palvetades koos teiega Püha Vaimule kutsumuste jaoks, mis on väga vajalikud Kirikule, väga vajalikud. Ka meie teeme statistikat, universaalse Kiriku statistikat ning peame tegema. Enamgi, eile, Mons. Asendajaga me rääkisime Kiriku Statistika Ameti esindajatega: tänapäevane Kirik peab palju pingutama palves, kokkupuutes Püha Vaimuga, et jääda ellu, et hoida kutsumuste arvu, sest see arv, mõnedes maailma Riikides, mõnedes Kirikutes, on ähvardatud ning teistes Kirikutes on see juba palju aega olnud ebapiisav.

Lõpetame tehes üht Roosipärja müsteeriumit, Püha Vaimu müsteeriumit, kolmandat aurikast müsteeriumit, sest siin, selles Kabelis, peab tegema müsteeriumit, mis on suunatud Püha Vaimule. Kutsumuste jaoks. Ma teen seda ladina keeles, teie olete seminaristid ja peate teadma ladina keelt.

(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 1.-2. aprill 1985, otse helifaili lisadega.