Kõne Rooma piiskopkonna “Redemptoris Mater” seminari ülemustele ja tudengitele 18-III-2004

Püha Johannes Paulus II

Vatikan, 18. märts 2004

Püha Isa Johannes Paulus II võttis eraaudientsil vastu, Vatikani Apostliku Palee Klementiini Saalis, Rooma Piiskopkondliku “Redemptoris Mater”  Seminari Koguduse liikmeid. Audientsi alguses, Kardinal Camillo Ruini, Tema Pühaduse Peavikaar Rooma Piiskopkonna jaoks, pöördus Johannes Paulus II poole järgneva austusega:

Püha Isa, Rooma Redemptoris Mater Seminari Ülemused ja tudengid väljendavad Teile, läbi minu, nende südamete rõõmu ja tänulikkust selle audientsi pärast, mis märgistab väga tähenduslikku verstaposti selle Seminari 16 eluaasta jooksul pärast Euharistiat, mida pühitseti Tema Pühadusega 31. oktoobril 1993. Püha Isa, see piiskopkondlik ja misjoneeriv Seminar, mille kõik Ülemused ja tudengid jagavad Neokatehhumeenilise Tee kogemust, on nüüdseni andnud 196 juba ordineeritud preestrit, kellest 170 on Rooma Piiskopkonnas. Neist 74 pakuvad oma pastoraalset teenistust meie kihelkonna Piiskopkondades või Vikaariaadis, samas kui teised tegutsevad fidei donum’itena üle kogu maailma. Lisaks, üksteist diakonit; ootavad oma ordineerimist preestriteks Tema Pühaduse poolt pühapäeval, 2. mail, koos teiste Rooma Piiskopkonna diakonitega.

Kogemus, mida olen saanud teha nende aastate vältel, Seminari isiklikult külastades kui ka kokkupuutes preestritega, kes on sealt tulnud, kinnitab mulle, Püha Isa, et “Redemptoris Mater” esindab suurt andi Rooma Piiskopkonna jaoks ning maailmas levinud Kiriku jaoks. Need seminaristid ja preestrid armastavad palvet ja Jumala Sõna, nad harjutavad ustavalt distsipliini ja kogukondlikku elu, peavad täielikult kinni Kiriku doktriinist ning on liigutatud suurest misjoneerivast jõust. Võin rõõmuga tunnistada, Püha Isa, et neil on suur armastus Tema Pühaduse Isikule ja Tema Ministeeriumi Peetruse Järglase vastu. Püha Isa, need seminaristid ja nende Ülemused soovivad olla Teie sõnalt ja Teie isalikust heatahtlikkusest valgustatud oma vormivas teekonnas ja julgustatud oma kutsumuses teenida Kirikut, Hea Karjase, Jeesus Kristuse, jälgedes. Veel kord aitäh, Püha Isa, õnnistage meid palun.

Peale Kard. Vikaari, Camillo Ruini, Paavst pöördus kohalolijate poole järgneva kõnega: “Minge kõike maailma, kuulutage Evangeeliumi kogu loodule” (Mk 16,15).

1. Kallimad piiskopkondliku Redemptoris Mater Seminari Ülemused ja tudengid, mul on rõõm teid vastu võtta nende ülestõusnud Jeesuse sõnadega, mida te kuulate ja mille üle mõtisklete Pühade Kyrillos ja Methodiose päeval, teie Seminari pastoraadi püstitamise aastapäev. Tervitan eelkõige Kardinal Vikaari ja tänan teda sõnade eest, mida mulle ütles. Tervitan armastusega teie Rektorit, Mons. Claudiano Strazzari, teisi Ülemusi ja õpetlasi ja igaühte teist, kallimad tudengid.

2. Redemptoris Mater seminarid on esitlenud uut ja väga tähtsat kogemust, Uue Evangeliseerimise jaoks preestrite vormimise vaatepunktist. Sellest ajast on maailmas tekkinud mitmeid teisi Redemptoris Mater Seminare, mis võtavad eeskuju teie mudelist ja jagavad teie eesmärke. Eriti rohked on headuse viljad, mis on teie Seminarist tulnud aastate jooksul. Seepärast tänan Issandat teiega. Samade viljade eest tahan veel tänada Neokatehhumeenilist Teed, milles on sündinud ja kasvanud teie kutsumused. Tänan ka Rektorit ja teie teisi Ülemusi, kes, Kardinal Vikaari hooliva juhi all, juhatavad armastuse ja tarkusega teie valmistamist preesterlusele. Tee Algatajatele, te olete saanud õnnelikku intuitsiooni luua Redemptoris Mater Seminare, mis annavad endast parima, et julgustada Tees kutsumuste sündi preesterlusele ja pühitsetud elule. Tahan teiega mäletada kaht Piiskoppi, Mons. Giulio Salimei ja Mons. Maximino Romero, kes – üks Rektorina, teine Vaimse Isana – on suuresti panustanud, oma valgustatud pühendumusega ja elu eeskujulikkusega, Redemptoris Mater’i algsele arengule ja õnnelikule seadistamisele. Mulle on tähtis rõhutada – nagu Kardinal Vikaar juba meelde tuletas – et aastate jooksul on väljunud teie Seminaridest suur number innukaid preestreid, sobivalt pühendunud osaliselt Piiskopkondades pastoraalsele teenimisele ja osaliselt missioonile üle kogu maailmas, “fidei donum” preestritena.

3. Et saada selliseid positiivseid tulemusi on tähtis, et oleks alati selge, teie vormimisel, ministeriaalse preesterluse loomus ja omadused, nagu need on illustreeritud Vatikani II kirikukogu poolt ja hiljem ka postsünodaalses apostellikus Üleskutses Pastores dabo vobis. Usklike ühine preesterlus ja ministeriaalne preesterlus on üksteisele tellitud ja intiimselt ühendatud, osaledes mõlemad, omal viisil, Kristuse ainsale preesterlusele. Need aga erinevad olemuslikult ja mitte ainult tasemelt  (vrd Lumen Gentium, 10). Korra sakramendi tõttu on preestrid erilisel viisil seadistatud Jeesus Kristusele oma rahva  Peana ja Karjasena ning selle rahva teenistuses peavad – Kristusele sarnaselt – kulutama ja andma oma elu. Just selle tõttu, et nad esindavad sakramentaalselt Jeesus Kristust pea ja Karjast, on nad kutsutud juhatama, Piiskopiga tihedas osaduses, neile usaldatud kogudusi, kõigi kolme mõõtme järgi – prohvetlik, preesterlik ja kuninglik –milles on sõnastatud Kristuse ja Kiriku ainus missioon (vrd Pastores dabo vobis, 12-16).

Kallimad seminaristid, pidades kinni sellest kindlast doktriinist oma vormimisel ja siis igapäevases preesterliku ministeeriumi harjutuses, võite rõõmsalt elada preesterluse armu ning kinnitada Rooma Piiskopkonnale ja Kirikutele, kuhu teid saadetakse, autentset ja viljakat teenistust. Palve, õppimine, kogukondlik elu, hästi harmoniseeritud vormimise projektis ning ustavuse ja lahkusega ellu viidud teie Seminari konkreetses eksistentsis, on teed, mille läbi Issand loob teis, päevast päeva, Kristuse Hea Karjase kuju.

4. Nendel alustel võite olla valmis elama, kui olete preestrid, rahulikul ja tulutooval viisil oma konstitutiivset ja tagavaradeta liikmelisust piiskopkonna preesterkonnas, mille oluliseks pidepunktiks on Piiskop ning, samas, sügavat sidet, mis ühendab teid Neokatehhumeenilise Tee kogemusele. Nagu on kirjas ka Tee Statuudi artiklis 18, piiskopkondlikes ja misjoneerivates Redemptoris Mater Seminarides, “preesterlusele kandideerijad leiavad Neokatehhumeenilises Tees osaledes spetsiifilist ja põhilist vormimistee elementi ning, samal ajal, on valmis tõelisele preesterlikule valikule teenida kogu Jumala rahvast, preesterkonna vennalikus osaduses.”

Samas, tähtis on vältida vale alternatiivi Piiskopkonna, millesse kuulute, pastoraalse teenistuse ja universaalse missiooni vahel, maailma viimsete otsadeni, mis on juurdunud Kristuse preesterlusele sakramentaalses osalemises (vrd Pastores dabo vobis, 17-18) ja millele teie olete eriliselt valmistatud läbi Neokatehhumeenilise Tee kogemusele. Teie konkreetne sihtkoht teenib Piiskoppi, kellele on nii oma Piiskopkonna kui ka universaalse missiooni vajadused südamelähedased. Kuuletudes ustavalt ja sõbralikult tema otsustele, leiate oma sisemist rahu ning võite igal juhul väljendada oma misjoneerivat karismat, sest et siin Roomas pastoraal on, ja peab alati rohkem olema, iseloomustatud evangeliseerimise prioriteedist.

5. Kallimad Rooma Redemptoris Mater Seminari Ülemused ja tudengid, vaadake alati ususilmadega oma elu, oma kutsumust ja oma missiooni. Selle kohtumise lõpul tahan taas näidata teile armastust ja usaldust, mis mul teie vastu on, ja kinnitada oma pidevat palvet igaühe teie eest, kogu Seminari eest, Neokatehhumeenilise Tee koguduste eest ja eriti preesterlusele kutsumuste eest, mis selles küpsevad.

Nende tunnetega annan kõigile teile ja teie lähedastele apostellikku õnnistust. (*) Vrd L’«Osservatore Romano» (Rooma Vaatleja, Püha Tooli ametlik ajaleht), 19. märts 2004.