Külastus Püha Francesca Cabrini Kogudusele 4-XII-1983
Püha Johannes Paulus II
Rooma, 4. detsember 1983 *
Seitsesada, täiskasvanud ja lapsedi, istudes maas, kiriku sees. Jaotatud viiekümnetesse gruppidesse, lapsed keskel, iga «kogudus» oma Preestriga, laulavad saadetud erinevate pillidega. Ootavad kohtumist Kristuse Vikaariga. «Ristimislubaduste uuendamine Püha Isaga» oli kirjas suurel sildil, mis oli üles pandud kiriku sees natuke enne Neokatehhumeeniliste Koguduste kohtumist Püha Isaga, kokku võttes mõtet, tähendust; seejärel, skeemitades «Tee» faase: Kerügma (kuulutus), prekatehhumenaat, samm katehhumenaadile, katehhumenaat, jne. Oodates Püha Isa, palju laule, palju rõõmu. Põhjused? «Meie kogemus on seeme, mis on visatud kuivale maale, millel oli vaja palju vett – selgitab üks nendest -. See on neokatehhumeeniline tunnistus, mis põhineb kuulutaja isiklikul kogemusel. Ning siin me pole ainult grupp, tahame esindada kõndivat kogudust». Paavst siseneb, rõõmuhõisete saatel. Ta möödub esimestest ridadest, paitab mõned lapsed, keda vanemad tema poole tõstavad. Seejärel võtab sõna:
Ma näen suure rõõmuga teid ja teie peresid, teie lapsi. Me kõik oleme Jumala lapsed, saame Jumala lasteks läbi Ristimise, suur Sakrament ja, ma ütleks, tohutu; see ei tundu, kuna see on väga magus Sakrament, mida tehakse veega, õliga, Püha Krismaga (täna hommikul ristisin ma väikest tüdrukut). Siis see Sakrament, Ristimine, mis on nii magus ja mida me oleme harjunud andma vastsündinutele, sellel Sakramendil on tohutu sügavus, imeline, sest laseb meil sisse minna Kristuse lunastava surmasse, siseneda sellesse surma, et saaksime üles tõusta Kristusega ja nii osaleda tema teos. See on ainus tee, et olla Jumala lapsed, ainus sakramentaalne tee, et olla lapsed, osa saada elust, mida Kristus meile on toonud, ilmutades seda oma Ülestõusmisega. Mida mina ütlen teile, puudutab teie neokatehhumeenilise liikumise spetsiifilisust. Katehhumenaat oli Kiriku väga muistne institutsioon. Palju katehhumeene on möödunud sellest roomlasest, paganast Roomast! Ja need, kes on valmistunud Katehhumenaadiga ja Ristimisega täiskasvanutena! Aga täna Ristimine, seesama Sakrament, on muutunud väikeste, vastsündinud laste Sakramendiks ja see katehhumeeniline tee lükatakse peale Ristimist: Katehhumenaat muutub nii kogu eluks; jah, kogu elu oleme me katehhumeenid!
Puudub institutsiooniline Katehhumenaat, esimese kristliku ajastu oma, aga nii Katehhumenaat on muutunud meie kristliku elu, meie usuelu ülesandeks. Niisiis, teie liikumine, mille rajajat ma siinkohal tervitan (tunnen teda hästi!), teie liikumine on keskendunud sellele protsessile saada Jumala lasteks, saada krsitlasteks. See on väga tähtis! Paljud mõtlevad: «Aga meie oleme kristlased»; ütlevad «me oleme kristlased» teadmata seda, sest ei piisa kristlasest olemisest, peame saama kristlasteks, saama iga päev kristlasteks, iga päev avastada, mida tähendab christianus, Christus adscriptus. Esimene kord Antiookia linnas hakati Jeesuse jüngreid kutsuma «kristlasteks», kristlasteks järgijateks. Seda peab avastama, avastama iga päev, avastada aina rohkem, sest Ristimise müsteerium on väga sügav, see on jumalik ja samal ajal inimlik müsteeriunm, jumalik reaalsus puudutab inimolendit, sedasama inimolendit, inimene muutub Jumala lapsendatud pojaks… Kõik!
Teie konkreetselt peegeldate palju, mediteerite palju nende tõdede üle, nende tõdede üle. Ma pean siinkohal ütlema, Püha Francesca Cabrini koguduses, et teie kogudus siin moodustab pärmi, pärm, mis peab kergitama massi ja maailma kristlastega: mitte kõik pole teadlikud, mitte kõik ei vii seda täide; te olete siin pärm, peate kergitama seda kogudust, umbes kakskümmend tuhat inimest, kergitama uue teadlikkusega inimväärikusest, mis on haaratud jumaliku lasteks olemise reaalsusega. Tehke hästi, väga hästi! Laulge, laulge! Sest laul näitab alati rõõmu, seda jumaliku ja inimliku reaalsuse avastamist. Ristimine toob endaga kaasa suurt rõõmu, mida peab väljendama lauludega. Ma olen kohtumise käigus märkanud, et kogudus laulab suure jõuga, suure entusiasmiga! On vaja laulda.
On vaja laulda, sest see laul toob endaga kaasa vaimset sisu, meie hinge sisemist sisu; pigem me ei suuda leida piisavaid viise, et väljendada seda, seda sisu, seda müsteeriumit, seda reaalsust, mis on meie Ristimise vili. Kallid, aitäh teie kohalolu pärast, selle koguduse elu animeerimise pärast. Õnnistan südamest teid kõiki, teie peresid, erinevaid gruppe (sest olen kuulnud, et olete erinevad grupid: kaksteist kogudust nagu kaksteist jüngrit). Teie preestrid on teie seas; olen juba kohtunud teie rändkatehhistidega; õnnistan Teid südamest.
Koguduse preester, Isa Michelangelo, peab meeles rändkatehhiste, eriti Kesk-Ameerika omi:
Õnnistan neid, kes on läinud Kesk-Ameerikasse, kus ka mina käisin hiljuti, mitte väga rändkatehhistina, vaid «lendavana». Niisiis, anname õnnistust koos Kardinali ja Piiskoppidega.
(*) Vrd. «L’Osservatore Romano», 5.-6. detsember 1983, helisalvestuse täiendustega.