Kiko Argüello sõnavõtt
Tere õhtust kõigile,
Tervitan Carlos Osorot, Madridi kardinal-peapiiskoppi.
Kardinal Antonio María Roucot, Madridi emeriitpeapiiskoppi.
Kardinal Paolo Romeot, Palermo emeriitpeapiiskoppi.
Siinviibivaid peapiiskoppe, piiskoppe ja piiskopivikaariate.
Kristuse Jeesuse Misjonäride Üldema ja tema nõunikke. Milline rõõm on teie kohalolek selles sündmuses, õed!
Ülikooli rektorit Daniel Sadat, teaduskondade dekaane ja õppejõudude.
Carmenilt ja minult katehheesi saanud neokatehhumeenaalseid kogudusi Madridis, Zamoras, Barcelonas, Roomas, Firenzes, Ivreas ja Pariisis.
Rändkatehhiste, Redemptoris Mater seminaride rektoriteid ja kasvatajaid, preestreid ja kõiki teid, kes te siin kohal olete. Saadan südamliku tervituse kõigile Tee vendade ja õdedele, kes jälgivad seda sündmust interneti kaudu.
Täname nii paljude kaartide eest, mis on saabunud peapiiskoppidelt ja piiskoppidelt viielt mandrilt, kes ei saanud sellel sündmusel osaleda, kuid jagavad oma rõõmu Tee vendadega ning ühinevad meiega oma palvetega.
Sooviksin lugeda mõned sõnad kardinal Farrellilt, Ilmikute, Perekonna ja Elu Dikastaari Prefektilt, kes on meile samuti kirja saatnud:
Kallid Kiko, P. Mario ja María Ascensión,
Tänan teid kutse eest, mille olete mulle saatnud osalemiseks Carmen Hernándezi Õndsaks kuulutamise ja kanoniseerimise ametliku avamisaktusel, mis, Jumala tahtel, toimub Madridi Francisco de Vitoria Ülikoolis.
Mul on hea meel kuulda, et Carmen Hernándezi kanoniseerimise protsessi algatamise taotlus on vastu võetud, ning ühinen teie rõõmuga ja tänupalvetega Issanda ees. Kahjuks takistavad mind sel päeval Madridis teie juures olemast juba varem kalendrisse kantud kohustused.
Kinnitan teile igal juhul oma palved Issanda ees, et Carmeni elu, tema usutunnistus ja tema lõputu pühendumus Evangeeliumi kuulutamisele kõikjal jätkuksid eeskujuna teile kõigile ja kogu Kirikule.
Värskendades oma tänu ja lootes, et meil tuleb veel võimalusi kohtumiseks, tervitan teid südamlikult Issandas.
Kardinal Kevin Farrell. Ilmikute, Perekonna ja Elu Dikastaari Prefekt.
Mul on isiklikult väga hea meel, et kätte on jõudnud see päev, mil Kirik alustab Carmen Hernándezi Õndsaks kuulutamise ja Pühakuks kuulutamise protsessi piiskopkonna etappi. Tänan hr Kardenali, Madridi Peapiiskoppi, hr Carlos Osorot Carmeni elu, vooruste ja pühaduse maine uurimise algatamise eest.
Issand on meid, Carmenit ja mind, 52 aastat ühendanud imelises evangeliseerimismisjonis – mis sai alguse sellest Madridi piiskopkonnast – Kirikukogu viljana.
Pean selle Protsessi avamist ettemääratud juhtumiks, kuna see langeb kokku aastaga, mil tähistatakse Vatikan II Kirikukogu avamise 60. aastapäeva; sest Carmen andis oma elu, et viia Kirikukogu sõnum kirikutesse läbi Kristliku algatuse, mis on piiskoppide teenistuses ja mida nimetatakse Neokatehhumeeniliseks Teeks.
Üllatav on näha seda lugu koos faktide ja inimestega; töö, mida ei tehta töölaual, vaid Püha Vaimu toimel. Seda, mida Vatikani II Kirikukogul kirjalikult välja töötati, nägime meie vaestega Palomerase slummides Püha Vaimu poolt läbi viivat. Oleme seal näinud Issanda ilmumist, kes loob andestust, armastust, osadust, kristlikku kogudust! Nii mina kui Carmen oleme olnud tunnistajad Jumala kohalolust evangelisatsioonis, Jumala tegude tunnistajad Vatikani II Kirikukogust Kirikus. Meil polnud plaane ega eelnevalt välja töötatud mõtteid. Rohkem kui 50 aastat oleme saanud tunnistada, et Jumal on oma Kirikus elav.
Carmen, Püha Franciscus Xavieri (kelle pidupäeva me eile tähistasime) jälgedes, ei mõelnud kunagi Hispaaniasse jäämisele, sest see oli nagu tema misjonäriideaali läbikukkumine. Kuid Jumal tahtis, et me läheksime Madridi, Palomeras Altase slummidesse. Kohtusime 1964. aastal, kui ta naasis oma ajaloolisest palverännakust Pühale Maale. Olin Palomerase slummisse vaeste juurde elama läinud.
Seal kohtus Carmen vendade kogudusega, kes said kokku minu slummis ja oli äärmiselt üllatunud vastusest, mida nad Jumala Sõnale andsid. Ta otsustas meie juurde elama jääda ja me ehitasime talle slummi.
Carmen nägi Jeesuse Kristuse kohalolekut, kes tuleb päästma patuseid, täitma Ülestõusmispüha saladust ja looma osadust vaeste vahel: Jeesus Kristus andis end kõigile inimestele tasuta armastusena.
Kõik see, mida Jumal lubas, tema kohalolek Palomerasel, oli nagu põllumaa, mille Jumal oli ette valmistanud, et see Kirikusse paigutada. Seda, mida Jumal pani meid kogema vaeste maailmas, oli Püha Vaim Kiriku jaoks ette valmistanud.
Madridi Peapiiskopi ettenägelik kohalolek slummides oli see, mis viis Carmeni otsuseni minuga lõplikult koostööd teha. Kui poleks olnud hr Casimiro Morcillot, poleks me kihelkondadesse läinud. Temast saab ka see, kes meile Itaalias uksed avab. Carmen nägi peapiiskopis Kiriku kohalolekut ja muutis täielikult oma suhtumist minuga. Morcillo kohalolekuga nägi ta tõotuse täitumist, mida Jumal oli talle Iisraelis teinud.
Kui Carmen oli Iisraelis, mõtles ta sageli, mis on tema misjon Kirikus, ja arvas, et ta pidi asutama misjonikoguduse. Ein Karenis oli tal täielik kindlus, nagu nägemus, et Jumal tahtis temalt midagi universaalse Kiriku jaoks, mis ei puudutanud koguduse asutamist.
Ma ütlen seda teile, et saaksite näha, Issanda suure müsteeriumina, Carmeni ja minu vahelist koostööd.
Mul oli väga raske Carmenit vastu võtta, kuni Issand ütles mulle sisemiselt, et Carmen oli suur arm, et minu kõrval oleks keegi, kes räägiks mulle pidevalt tõtt, et Jumal oli ta toonud misjoniga. Niisiis võtsin ma Carmeni vastu usus, Issanda poolt saadetuna. Ma kannatasin, kuni mõistsin, et see tuli Jumalalt ja sellest päevast peale oli see minu jaoks arm.
Carmen on olnud suurepärane! Erakordne naine, kes on teinud palju head mitte ainult Neokatehhumeenilise Tee vendadele, vaid kogu Kirikule.
Carmen, milline imeline naine! Meisterliku vabaduse ja kiriku armastuse geeniusega. Ta ei meelitanud mind kunagi, ta rääkis mulle alati tõtt. Ta suutis mu selja taga jääda; alati minu kõrval, et mind aidata. Ta ei otsinud kunagi esiplaani, ta ei püüdnud kunagi esile tõusta. Ta mõistis selgelt, et Jumala poolt talle antud ülesanne oli mind toetada, kaitsta ja parandada Neokatehhmeenilise Tee heaks.
Armastusest Kiriku ja oma vendade vastu, on ta olnud minuga 52 aastat, kuigi mõnikord oli see talle raske, kuid Carmen hoolis ainult Jumala tahtest, mida mõistis olevat minuga selles kristlikus algatuses, mis on Neokatehhumeeniline Tee.
Tõeliselt erakordne naine, tohutu suuremeelsusega, keeldus ieendast, et mind näidata, vaatamata parandustele, kuid ta oli alati taga, mind toetades.
Ta on vabaduse, siiruse, kõikidega vabalt rääkimise eeskuju; ta rääkis tõtt koguduste vendadele. Ja kui vend ära läks, kutsus ta teda ja otsis teda nagu eksinud lammast, armastusega.
Ta oli erakordne naine, tõeline prohvet, autentne misjonär, kes elas oma usku kangelaslikul tasemel. Erakordne naine! Kiriku jaoks väga oluline, alati palves, armastuses Kristuse, Pühakirja ja Paasapüha vastu ning tingimusteta armastusega Paavsti ja Kiriku vastu.
Oleme koos ühe karisma algatajad, mille Issand on inspireerinud oma Kiriku abistamiseks. Paavsti Franciscuse sõnad 2018. aastal Neokatehhumeenilise Tee viiekümnendal aastapäeval Tor Vergatas: “Te olete Püha Vaimu kingitus Kirikule”, kinnitavad Carmeni kõige suuremat soovi: et oleks näha Tees, et Jumal on see, kes tegutseb, et see on Püha Vaimu tegu Kirikus, mille algatajad ta on meid kutsunud olema.
Viimasel audientsil, mille paavst Franciscus sel aastal andis Neokatehhumeenilise tee Rahvusvahelisele Meeskonnale, väljendas ta oma rõõmu Protsessi algatamise üle.
Soovin, et Kirik selles algavas Pühakuks kuulutamise Protsessis uuriks tema elu, mis oli palju kordi ristilöödud, vaikne ja kannatav elu, nagu “pimedas öös”; samuti tahan, et tema voorused tuleksid valgusele, paljud neist on varjatud, paljud kangelaslikul määral. Las Kirik otsustab selle üle.
Tänan Jumalat, et sain teda tunda ja temaga töötada “Evangeeliumi rasketes töödes”, nagu ütleb Püha Paulus.
Carmen! Milline suurepärane naine, erakordse usuga! Kui suur armastus on tal olnud Kristuse ja tema Kiriku vastu!
Aitäh.
Nüüd kuulame Evangeeliumit.
Täna õhtul me sooviksime esitleda Evangeeliumi lõiku, mis puudutas sügavalt Carmenit: Kristuse Kirgastamine, mis on inimese ajaloo imeline ja muljetavaldav saatus ning mille on juba ellu viinud Neitsi Maarja, kes on mitte ainult Kiriku kuju, vaid kogu inimkonna kuju.
Kristuse Kirgastamine juhib Jeesuse Kristuse lihaks saanud keha täieliku jumalikustumiseni. See on ülendus taeva auks, Kristuse Taevaminekuks. Ja seda saab siin kogeda, sest kristlased muutuvad ristimise kaudu päev-päevalt; isegi kui see keha laguneb, muutume me Jeesuse Kristuse palgeks. See on kristlik usk, mis valgustab ajalugu, inimkonna tulevikku: Kristuse Kirgastamine.
Evangeeliumi kuulutamine: Mk 9:2-8
Protsessi postulaatori Carlos Metola sõnavõtt.
Kõrgesti austatud ja lugupeetud Mons. Carlos Osoro Sierra, Madridi Kardinal-Peapiiskoppile.
Madrid, 20. juuli 2021. Prohvet Eliase püha.
“Sest otsekui taevas on kõrgem kui maa, nõnda on ka minu teed kõrgemad kui teie teed.“ (Js 55:9)
Madridis asuv Rändevangelisatsiooni Natsareti Perekonna Fond ja Roomas asuv Rändevangelisatsiooni Natsareti Perekonna Fond – Jumala sulase Õndsakskuulutamise ja Kanoniseerimise protsessi taotlejad.
MARÍA DEL CARMEN HERNÁNDEZ BARRERA, ilmikkatehhist
TAOTLEB Teie Ekstsellentsilt, menetlusosaliste nimel ja kooskõlas Apostelliku Konstitutsiooniga Divinus perfectionis Magister, juhistega Normae Servandae in Inquisitionibus ab Episcopis Faciendis in Causis Sanctorum ning dokumendiga Sanctorum Mater, mis käsitleb pühakute protsesside diötseesilist või eparhiaalset uurimismenetlust,
OLGE LAHKE alustama viidatud protsessi diötseesilist uurimist oma Madridi Peapiiskopkonnas.
Paavst püha Johannes XXIII kuulutas välja Vatikani II Kirikukogu konstitutsiooniga Humanae Salutis, milles öeldi prohvetlikult: „Meie päevil seisab Kirik silmitsi inimkonna tõsise kriisiga. Sünnib uus kord ning Kiriku ees seisavad tohutud ülesanded nagu ajaloo kõige traagilisematel aegadel. Sest tänapäeval oodatakse Kirikult, et ta süstiks tänapäeva inimkonna vereringesse Evangeeliumi püsivat, elavat ja jumalikku voorust”. [1]
Üks paljudest Vatikani II Kirikukogu viljadest on Neokatehhumeeniline Tee, nagu ütles paavst püha Paulus VI: „Vaadake, siin on Kirikukogu viljad! Te teete pärast Ristimist seda, mida algne Kirik tegi enne: enne või pärast on teisejärguline. Oluline on see, et te otsite kristliku elu ehtsust, täiuslikkust, järjepidevust ja siirust. [2]
Paavst püha Johannes Paulus II kirjutas kirjas Ogniqualvolta: „Tunnustan Neokatehhumeenilist Teed kehtiva katoliku kasvamise teekonnana ühiskonna ja tänaste aegade jaoks,” ning „soovin siiralt, et piiskoppidest vennad hindaksid ja aitaksid – koos oma preestritega – seda tööd uue evangeliseerimise heaks.” [3]
Soovisin alustada nende kolme armsa pühakust paavsti tsitaadiga, kuna Jumala sulane María del Carmen Hernández Barrera on kogu oma elu jooksul armastanud Kirikut ja selle nähtavat pea, Paavsti. Tema koos Kiko Argüelloga on Neokatehhumeenilise Tee algatajad, mis, nagu mainitud, on üks Vatikani II Kirikukogu viljadest. Carmen Hernández pühendas oma jõudu 52 aastat katkestamatule Evangeeliumi rändkuulutamisele ning oli Kristuse „kasutu sulase“ [4] instrumendiks Kiriku uuendamises.
María del Carmen Hernández Barrera sündis 24. novembril 1930 Soria provintsis asuvas Ólvegas üheksalapselises katoliiklikus peres; tema oli viies laps. Juba väiksena soovis ta saada misjonäriks — kutsumus, mis sündis ja kasvas iga kord, kui Tudelast (Navarra) pärit jeesuiitidest misjonärid käisid nende koolis rääkimas misjonitööst. Püha Franciscus Xavieri eeskuju jättis temasse eluks ajaks sügava jälje.
Hiljem mõistis ta, et Kristuse järgimine ei käi tema särava tulemusega lõpetatud keemiakarjääri kaudu — mis oleks tähendanud isa poolt talle ettenähtud paljutõotavat tulevikku perekonna jõudsalt arenevas riisitööstuses — vaid et ta peab astuma Kristus Jeesuse Misjonäride Instituuti, mille asutas ema María Camino Sanz Orrio koos tollase Pamplona peapiiskopi Marcelino Olaechea hindamatu abiga. Nii ta tegigi 1954. aastal. Kaheksa aasta jooksul, mil Carmen kuulus sellesse kongregatsiooni, sai ta suurepärase vaimuliku, kogukondliku ja apostelliku koolituse. Tema tolleaegseid päevikuid ja südametunnistuse märkmeid lugedes on liigutav näha armastust Jeesuse vastu, mis neist õhkub — fraas, mida ta kõige enam kordab, on: „Minu Jeesus, ma armastan Sind!“ Samuti on hämmastavad paljud sügavad, peaaegu müstilised vaimsed kogemused ja kangelaslikud ohverdused, mille kaudu Issand teda juhtis. Aastatel 1957–1960 õppis ta Usuteadust Valencias asuvas Sedes Sapientiae Instituudis, kus õpetasid väljapaistvad professorid, keda Carmen sageli meenutas; tema märkmikud olid silmapaistvad ning ta kirjutas cum laudega lõpetatud lõputöö teemal „Palve vajalikkus Pius XII järgi“. Kõik see süvendas temas suurt armastust liturgilise palve, Armulaua ja Pühakirja vastu kui Kristuse elavate ja vältimatute kohalolude vastu igapäevaelus.
Kui näis, et kõik viitab misjonile Indias, pärast seda kui ta oli veetnud poolteist aastat Londonis — nagu oli tema instituudi tavaks, et enne misjonile minekut õpitakse inglise keelt ja lõpetatakse ettevalmistus —, koges Carmen Hernández seda, mida ta ise nimetas „õhuliseks kõrvalejuhtimiseks“ oma teenimistöös Jumala heaks: ülemad kahtlesid tema sobivuses igavesteks tõotusteks ning saatsid ta tagasi Hispaaniasse. Järgnes kaheksa kuud ootamist, mille Carmen veetis Barcelonas ühes Misjonäride majas. Selle aja jooksul viis Issand ta läbi väga sügava „kenoosise“, kus kogu tema unistus olla misjonär hääbus. Carmen ütles, et Barcelona oli tema jaoks nagu Morija mägi, kus ta pidi ohverdama oma „Iisaki“ (oma eluprojekti). Talle pakkus lohutust käia Marési muuseumis, kus on palju romaani stiilis riste, millel Kristus troonib ristil — mitte okaskrooniga, vaid Kuninga krooniga —, ja see kutsus teda jääma sellesse kannatusse, sellesse risti, sest just nii tegi ka Jeesus Kristus.
Aga ennekõike, selles oma „Ketsemanis“, ilmus talle lohutuseks nagu ingel — isa Pedro Farnés, suur liturgist. Tema vahendusel jõudis Carmenini kogu liturgiline uuendus, mis tol ajal oli alles algamas — Ülestõusmispüha Vigiil ja Armulaua väe taasavastamine —, mitte teoreetiliselt, vaid „lihaks saanud“ tema enda kannatuse ja surmaga sarnastes oludes. Sest kui teda ei oleks vastu võetud igaveste tõotuste andmiseks: kuhu ta läheks? Mis oli tema koht Kirikus? Üks asi oli talle täiesti selge: Issand kutsus teda olema misjonär! Ta oli jätnud kõik Tema ja Tema Kiriku pärast! Ta õppis, et „Jeesuse Kristuse Surma ja Ülestõusmise Mälestusmärk“ saab Armulauas tõeliselt kohalolevaks ning selles osaletakse eksistentsiaalselt — koos Temaga surres ja ülestõustes.”
Kui 28. augustil 1962 kinnitati, et teda ei võeta vastu igaveste tõotuste andmiseks, süvenes Carmen Hernándezil eksistentsiaalne kahtlus veelgi. Avanes aga väike uks: Oruro piiskop Boliivias, Mons. Jorge Manrique, kutsus teda oma piiskopkonda töötama vaeste kaevurite seas. Kuid Carmen tundis vajadust minna hoopis Pühale Maale “viiendale Evangeeliumile” ja tundma õppida maad, kus kõndis tema armastatud Jeesus. Väheste vahenditega rändas ta koos ühe Londonis kohatud iiri neiuga Pühadele Paikadele. Nad rändasid läbi Iisraeli paikade, sageli jalgsi, lugedes seal samas Pühakirja, kus sündmused aset olid leidnud, ning teenisid elatist koristades nii juutide kui araablaste kodudes. Huvitaval kombel tekkis Carmenil just Pühal Maal suur kiusatus: talle pakuti tööd Iisraeli Tehnoloogiainstituudis (Technion) Haifas keemiateaduse uurimisprojektis. See oli võimalus, mille ta oleks võinud vastu võtta, kuid millest ta keeldus, sest Jumala kutse oli palju tugevam. Tihti pärastlõunati käis ta Peetruse Primadomuse kaljul, kus kõlab Jeesuse hääl: „Kas sa armastad mind?“ Ja Carmen vastas, et armastab, ning küsis Issandalt: „Mis on minu koht Kirikus?“. 1964. aasta augustis naasis ta Hispaaniasse ja asus elama Madridi äärelinna Palomeras Bajasesse, ühte slummisse. Seal oli Jumal juba valmistanud ette kohtumise Kiko Argüelloga, kelle juurde oli viinud teda tema enda õde, kes Kikot tundis. Üks Saalomoni oodidest ütleb, et Jumalal on iga inimese jaoks “sõnulseletamatult kaunis kunstiplaan” [5], ja just selline oli see plaan Carmen Hernándeziga: tema vastupandamatu kutse evangeliseerida, mida toetas tema suur teoloogiline, vaimulik ja liturgiline ettevalmistus, ühines Jumala plaani järgi Kiko Argüelloga: Kristuse kannatava kohalolu tunnistamine vaeste seas ja võime koondada inimesi väikestesse kogukondadesse. Just Kikole oli Neitsi Maarja ilmutanud viis aastat varem, 8. detsembril 1959, järgmised sõnad: „Peame looma kristlikke kogudusi nagu Naatsareti Püha Perekond, kes elavad alandlikkuses, lihtsuses ja kiituses – teine on Kristus.” Sellest Carmen Hernándezi ja Kiko Argüello misjonide ühinemisest sündiski Neokatehhumeeniline Tee, mida toetas algusest peale toonane Madridi peapiiskop isa Casimiro Morcillo.
Neokatehhumeenilises Tees andis Carmen Hernández oma panuse teoloogia, intuitsiooni, uurimistöö ja süvenenud teadmiste kaudu, samas kui Kiko pakkus teostuse, “arhitektuurilise ülesehituse” teoloogilis-kateheetilises ja moraalses kokkuvõttes. See tervik köitis kirikust kaugele jäänud inimesi, kes elasid slummides, ning samal ajal suutis taaselustada usku ka koguduste liikmetes — seda usku, mis oli küll ristimisel vastu võetud juba lapseeas, kuid mis sageli ei olnud veel küpsenud täiskasvanulikuks usuks. Tänapäeval, pärast seda, kui see slummidest alguse saanud seeme on levinud Kiko ja Carmeni ning nende poolt koolitatud tuhandete katehhistide kaudu, on Neokatehhumeeniline Tee esindatud enam kui 130 riigis, kus tegutseb kokku 21 066 kogudust, miljon ja pool venda ja õde 6800 kirikus. Kiko ja Carmen, alati kaasas preestriga, moodustasid rändava evangeliseerimismeeskonna ning on olnud 52 aastat lakkamatult tegutsevad Evangeeliumi kuulutamises paljudes maailma riikides. Carmen ütles sageli: „See pole meie töö: Jumal on see, kes seda edasi viib.“
Tee algatajad on elanud üle viiekümne aasta, nagu ütleb püha Paulus, „kandes hoolt kõigi kirikute eest“ [6]: raskused, ebaõnnestumised, kannatused, pidevad reisid, koosolekud, konviventsid, unetud ööd, ilma igasuguse palga või majandusliku kindlustuseta, elades almusest. Meil on, ehkki veel subjektiivne ja lõplikku Kiriku otsust ootav, kindel veendumus, et Carmen on need eluaastad elanud evangeeliumi teenimisel kangelaslikul määral, ilma et „tal oleks olnud kohta, kuhu oma pead panna“ [7]. Loomulikult on see Evangeeliumi kuulutamine olnud täis ka rõõme ja lohutusi, nähes Issanda tegutsemist ja väge: „Mina olen teiega iga päev ajastu lõpuni“ [8].
Huvitaval kombel märgib Carmen Hernández oma päevikutes keset seda evangeliseerimise keerist sageli „tühjuse“ hetki. Ta kirjutab sõna-sõnalt: „Ma olen eimiski“ või „eimiski eimiski sees“. Pärast väga lähedast kogemust Jeesusest, olles isiklikult tunnistajaks Jumala tegevusele või nähes seda vendade elus, pärast Jumala vägeva tegutsemise nägemist evangeliseerimises, satub ta „tühjuse“ perioodidesse: Jeesus, Peigmees, on lahkunud, jätab ta ajutiselt üksi ja Carmen kogeb „mittemiskit“.
Ta tihti kirjutab ümber oma päevikusse püha Risti Johannese värsse ning väljendab, et miski selles maailmas ei köida teda. Talle ei meeldi olla ümbritsetud inimestest, ta mõtleb ainult Temale – olla üksi Temaga. Ta kirjutab: „Lõpuks, üksi Sinuga.“ Ta soovib, et räägitaks ainult Temast, mistõttu jälgib pidevalt Paavstide tegevust, kuulates Vatikani Raadiot või lugedes ja korduvalt üle lugedes oma Teoloogiliste raamatute rohkearvulist kogu.
Carmen Hernández teadis, et seda Neokatehhumeenilise Tee kristlikku algatust ei saa ellu viia ilma kindlate alustaladeta, mida ta ise elas ja mida püüdis juurutada ka koguduse vendadesse:
Armastus ja vajadus palve järele: Carmen palvetas kogu Psalmistiku päeva palveid (Salteri tunnid) tõelise vagaduse ja rõõmuga – talle meeldis palvetada, see oli tema viis päeva pühitseda. Eriti armastas ta Lugemiste Tundi, mida ta nimetas “Matutiiniks” ja mida ta pidas varahommikul, sest nagu ta ütles, on selle psalmid “väga eksistentsiaalsed”. Ta ei jätnud kunagi vahele ühtegi Kiriku tunnipalvuse tundi – isegi mitte reisides või liikudes ühest paigast teise.
Armastus sakramentide vastu, eriti Armulaua vastu, millest Carmen osa võttis iga päev, ning samuti Meeleparanduse sakramendi vastu. Neile kahele sakramendile pühendas Carmen palju aastaid süvendatud uurimist, kasutades selleks parimaid katoliku raamatuid ja rääkides kõige paremini ettevalmistatud teolooge. Ta läks ka kristluse juudi juurte juurde, uurides juudi pühi, mida Jeesus ise juudina pidas ja mis on otsekui meie sakramentide allikad: juudi Paasapüha, Lepituspäev (Yom Kippur) ja Nelipüha (Shavuot).
– Armastus Pühakirja vastu, mida Carmen tundis suurepäraselt. Ta veetis tunde ja tunde, lugedes ja korduvalt üle lugedes kirjakohti, avastades neist lõputult varjundeid ja tähendusi. Carmenile kuuluvad Piiblid on uuesti ja uuesti alla joonitud – nende „kasutusaste“ ja tihe märgistus jätab sügava mulje.
– Carmen Hernández oli katoliku usu väsimatu uurija, tuginedes Kiriku Isadele ja kogu Õpetusameti Traditsioonile. Tema raamatukogudes on üle 4500 religiooni käsitleva raamatu ja sadu teoloogilisi ajakirju. Ta kuulas iga päev Vatikani Raadiot, luges L’Osservatore Romanot (märkis alla ja/või lõikas välja kõige huvitavamad artiklid) – nii selle igapäevasest itaaliakeelsest kui ka nädalasest hispaaniakeelsest väljaandest. Ta jälgis kõiki Paavstide kõnesid, eriti pühakuks kuulutatud Johannes Paulus II ja Benedictus XVI omi.
Ta oli alati Kiko Argüello kõrval nende viiekümne aasta jooksul, julgustades ja aidates teda koosolekutel, kohtumiste ja konviventsite ettevalmistamisel ja läbiviimisel, ning samuti teda parandades (“vennalik noomitus”) seal, kus ta nägi seda vajalikuks – eelkõige selleks, et Kiko ei muutuks uhkeks nähes selle Jumala töö suurt edu, tuletades talle meelde, et nad on vaid “kasutud sulased”.
Sageli jäi ta vaikseks (eriti lõpus, kui tal oli vähem jõudu või haiguse tõttu), kuid ta jätkas kõigi julgustamist – nii Kikot, katehhistite kui ka koguduse vendi ja õdesid. Samas oli ta naine, kes rääkis alati suure vabadusega.
Tal oli eriline armastus “kadunud lammaste” vastu – nende inimeste vastu, kes kannatasid või kogesid raskusi, või kogukonnakaaslaste vastu, kes olid kriisis või keerulisel hetkel. Carmen võttis nendega ühendust ja julgustas neid, et nad leiaksid taas kohtumise Jeesusega sakramentide kaudu, Jumala Sõnas ja palves, ning kutsus neid üles andestust paluma. Ta mäletas ja teadis sadade vendade ja õdede nimesid ning nende perekondlikke ja tööalaseid olukordi – nende, keda nad olid isiklikult katehheesiga juhatanud –, samuti sadu rändkatehhiste, kes kuulusid erinevatesse evangeliseerimismeeskondadesse.
Oma elu viimastel haiguse aastatel jätkas Carmen, niipalju kui suutis, üleilmse evangeliseerimise tormilist rütmi: reisid, konviventsid, kohtumised, pidevad kohavahetused… kuigi see tähendas talle rohkem füüsilist kannatust ja valu tema terviseprobleemide tõttu: südamehaigused, kõrge vererõhk, jalgade valud (ühel jalal oli haavand, mis ei paranenud halva vereringe tõttu), seljavalud (tal oli mitu lülisamba murdu, mis põhjustasid tugevat valu) ning küljevalud (mõned roided olid murdunud mitme kukkumise tõttu – kuigi need hiljem luustusid, tekitasid need siiski kannatusi). Sageli osales ta kohtumistel kuulates heli oma toast. Tema surm Madridis, 19. juulil 2016, oli rahulik üleminek igavesse puhkusesse: ta “kustus” vaikselt, ilma vastupanuta või mässuta – suure rahu ja meelerahuga.
Seega, Kõrgesti Austatud Eminents, USUME JA TÕDEME, et:
– Carmen Hernández on elanud kristlikke voorusi kangelaslikul määral: usku, lootust, armastust, mõõdukust, õiglust, vaprust, kasinust, kannatlikkust kannatustes, vagadust, Jumala tahte vastuvõtmist, sügavat armastust Kiriku ja Jeesuse Kristuse vastu, suurt armastust palve vastu, ustavust Kiriku hierarhiale koos suure vabadusega vennalikus noomituses. Me usume, et meil on selle kohta piisavalt tõendeid – tema arvukate isiklike kirjutiste, katehheeside, kirjade ning paljude teda tundnud inimeste tunnistuste kaudu.
– Jumala rahva seas on levinud maine märkidest ja armudest, mis viitavad sellele, et Carmen Hernández eestkostab Jumala ees nende eest. Seda kinnitavad paljud armud ja teened, mida on temalt palutud ja mida jätkuvalt igapäevaselt palutakse. Oleme saanud rohkem kui 1500 tänuavaldust üle 70 erinevast riigist kogu maailmast.
– Carmeni Hernándezi hauale saabub väga palju külastajaid (seal on käinud üle 50 000 inimese umbes 70 eri riigist kogu maailmast), kes on jätnud kaastunderaamatutesse ligikaudu 25 000 tänu- ja palvesoovi sissekannet.
Tuhanded usklikud osalevad matusetalitustel ja -missadel ning ka iga aasta 19. juulil toimuvatel aastapäevamissadel paljudes kohtades üle kogu maailma.
– Carmen Hernándezi kirjutiste või tema eluloo raamatute senine soe vastuvõtt avalikkuse poolt ning suur vaimne kasu, mida inimesed ütlevad end neist raamatutest saavat.
– Ja kogu see Carmen Hernándezi pühaduse maine, mida me näeme ja kinnitame, on tekkinud ilma igasuguste palvekaartide, veebilehtede või erilise reklaamita – et mitte mõjutada ega kunstlikult luua seda pühaduse mainet.
Kõike eelnevat arvesse võttes ja olles MÖÖDUNUD JUBA VIIS AASTAT Jumala sulase surmast, nagu seda nõuavad pühakute kanoniseerimisele kehtestatud normid:
PALUN Teie Ekstsellentsi, käesoleva Supplex Libelluse kaudu, kiita heaks ja ALUSTADA Protsessi kõnealuse Jumala sulase María del Carmen Hernández Barrera elu, vooruste ja pühaduse maine uurimist, kes suri teie peapiiskopkonnas 19. juulil 2016.
See on arm, mida soovin saada Teie Ekstsellentsilt, keda Jumal hoiaku palju aastaid.
Rahu.
Carlos Metola Gómez
Piiskopkondliku etapi postulaator
LISA
Vastavalt juhise Sanctorum Mater art 37 nõuetele lisan käesolevale nõudeavaldusele järgmised dokumendid:
- Minu volikiri kui pühakuks kuulutamise asja postulaator;
- Jumala sulase María del Carmen Hernández Barrera elulugu;
- Jumala sulase avaldatud teoste ehtsad eksemplarid kahes osas: osa neist on juba avaldatud ja üldsusele kättesaadavad kirjutised, teised aga on avaldamata dokumendid, mis on välja antud “pro manuscripto” kujul Neokatehhumeenilise Tee katehhistide sisemiseks kasutamiseks.
- Tunnistajate nimekiri, kes võivad aidata selgitada tõde Jumala sulase elu, vooruste ja pühaduse maine kohta.
[1] Apostellik konstitutsioon “Humanae Salutis”, nr 3, 25. detsember 1961.
[2] Paavst Paulus VI üldaudients, 8. mai 1974, Vatikan.
[3] Kiri “Ogniqualvolta” Mons. Paul Josef Cordesile, 30. august 1990.
[4] Vt Lk 17,10.
[5] Saalomoni oodid, 24.
[6] Vt 2Kr 11,28.
[7] Vt Mt 8,20.
[8] Vt Mt 28,20.
SÜMFOONILINE POEEM AKEDÁ
Kuulame sümfoonilist luuletust pealkirjaga „Akedá“. Sõna Akedá tuleb heebrea keelest ja tähendab „Seo mind kinni“. See on osa Targum Neofitist, heebrea kommentaarist, mis leiti Rooma raamatukogust, kus Evangeeliumit kuulutati heebrealastele. Selles targumis on tõlge Aabrahami loost, mis kirjeldab Iisaki ohverdamist, ning lisab ingli sõnu: „Tulge ja vaadake usku maa peal: isa, kes ohverdab oma ainsat poega, ja armas poeg, kes pakub talle oma kaela.“
Olen sellele tekstile, mis räägib Iisakust — Kristuse alandlikkuse kujust, kes olles Jumala Poeg alandas end ja sai meie eest patuks —, lisanud muusika. See teos peegeldab hetke, kui Aabraham valmistus oma poega ohverdama, hoides teda ning teda vaadates asetab ta palkide peale. Kui ta on valmis tappa, ütleb Iisak talle: „Seo mind, seo mind tugevalt, mu isa, et hirm mind ei takistaks ja sinu ohverdus ei oleks tühine ning et meid mõlemaid ei hülgataks.“
Sest Templiriituse järgi pidi ohverdatav talleke olema väga taltsas. Seetõttu otsiti kõigi tallekeste seast — mis on neitsi Maarja kujutis — sellist tallekest, kes oleks nii taltsas, et tal oleks talleke, kes sidumisel ei lööks. Kui ta liigub ja lööb, on ohverdus kehtetu. See on talmudis, rabikogukonna traditsioonis, ning selles on ettekujutus meie Issanda Jeesuse Kristuse alandlikkusest, sest Iisak on Kristuse kujutis.
Carmen rääkis sageli, et elas oma ihus läbi Aabrahami kogemuse: tõotus saada misjonäriks saatis teda kogu lapsepõlves ja nooruses, kuni ta viibimiseni Barcelonas, mis tema jaoks tähendas tõusmist Morija mäele. Nii nagu Aabraham viis Iisaki ohverdama Morija mäele, viis Carmen sinna „oma Iisaki“, see tähendab oma kutse, oma eluplaani misjonärina, oma soovi minna misjonile — et see ohverdada.
Carmen rääkis, et see oli tema elu kõige raskem katsumusehetk, langemine sügavaimasse põhja; kuid just seal nägi ta Jumala palet, ülestõusmist ja igavest elu.
SÜNFOONILINE POEEM „JERUUSALEMMA TÜTRED“
Teise muusikalise poeemi pealkiri on „Jeruusalemma tütred“ ja see viib meid taas Iisraeli. Carmenit liigutaski Jeruusalemmas kõige rohkem see, et Õlimäelt oli võimalik näha Kristuse risti kõrguvat. Olen püüdnud kirjutada muusika püha Luuka katkendi jaoks Kristuse Kannatuse Teest. Kristust on piinatu kannatusega, mille kohta Cicero ütles, et maailmas pole kunagi olnud suuremat piina: risti piin.
Kujutage ette Jeesust Kristust läbimas Jeruusalemma, kandes oma õlgadel risti, kogu keha paistes rooma piitsaga saadud löökidest. Püha Surilinal on näha jälgi, mille need piitsahoobid Jeesusele jätsid, ja need panid kogu tema keha paisuma. Tõepoolest, nähes Kristust sellisel viisil, näis Ta välja nagu koletis – verest läbi imbunud. Meie Issanda Jeesuse välimus oli niivõrd räsitud, et kui Ta möödus tänavalt, hakkasid mõned naised Teda nähes karjuma, nagu seda tehakse Idamaades. Jeesus peatus ja ütles neile:
„Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu pärast, vaid nutke enda ja oma laste pärast. Sest kui nad nii teevad rohelise puuga, mis siis juhtub, kui see on kuiv?“
Need Evangeeliumi sõnad on kohutavad: „Kui nad nii teevad rohelise puuga“; kui nii tehakse süütuga, mida siis tehakse tõeliste süüdlastega, nagu oleme meie?
Mida tahab Jeesus sellega öelda? Et tal ei jää muud üle, kui minna päästma kogu inimkonda – meid kõiki – täielikust kannatusest, põrgust, sellest, mida kurivaim oli valmistanud kuiva puu jaoks, kelleks oleme meie. See Evangeeliumi sõna, nii sügav ja nii muljetavaldav, annab tähenduse Meie Issanda Jeesuse Kristuse Kannatusele ja Surmale – seda me nüüd kuuleme. Olen püüdnud seda natuke muusikasse panna ja loodan, et see võib teid aidata.
Neokatehhumeenilise Tee Sümfooniaorkester ja Koor koosnevad õpetajatest ja muusikutest, kes kuuluvad Neokatehhumeenilisele Teele.
Täna on kohal:
- 94 muusikut (pillimängijad ja üks pianist)
- 80 koorilauljat
Orkestrit juhatab Tomáš Hanus:
Ta on pärit Tšehhi Vabariigist, on abielus, tal on 8 last ja ta kuulub Neokatehhumeenilisele Teele. Aastal 1999 võitis ta rahvusvahelise dirigentide konkursi ning on sellest ajast alates dirigeerinud Sümfooniaorkestreid mitmes Euroopa riigis, samuti Madridi Kuninglikus Teatris (Teatro Real). Praegu töötab ta Praha Filharmoonias ja on Walesi Rahvusooperi Muusikajuht.
Mons. Carlos Osoro Sierra, Madridi peapiiskopi ja kardinali sõnad
Tervitan südamlikult Neokatehhumeenilise Tee rahvusvahelist meeskonda, Kiko, isa Mario ja Ascensióni, kes edendavad just Avatava Kanoniseerimis protsessi. Samuti tervitan vennalikult kõiki kardinale, peapiiskoppe ja piiskoppe, kes on tahtnud meiega seda olulist hetke jagada, mitte ainult Neokatehhumeenilise Tee elu jaoks, vaid ka kogu Kiriku jaoks. Tervitan armastusega kõiki preestreid ja usujärgnevaid ilmikud, eriti neid, kes on misjonil, ning kõiki, kes seda tseremooniat internetis jälgivad.
Kõik, kes oleme Carmenit lähedalt tundma õppinud, nii nagu mina, eriti kui olin Valencias peapiiskop, teame, et ta oli eriliselt karismaatiline, julge, kirglik ja sügavalt armunud Jeesusesse Kristusesse. Mõnikord nii kirglik, et võis tunduda poliitiliselt ebakorrektne. Soovin tema juures esile tõsta kolm aspekti, mis minu arvates on eriti vajalikud meie Kirikule ja ühiskonnale:
Esiteks tema sügav armastus Kiriku vastu, eriti Paavsti vastu. Juba noore noviitsina tegi ta oma lõputöö teemal „Palve vajadus Pius XII järgi“. Kuid just püha paavst Paulus VI ajal algas tema lähedane suhe kõikide paavstidega, mis muutus eriti intensiivseks püha paavst Johannes Paulus II, Benedictus XVI ja paavst Franciscusega. Ta armastas Paavsti, ükskõik, kes ta ka ei oleks olnud, ta ei olnud ühe või teise Paavsti poolel. Kui ta juba siin Madridis haige oli, helistas talle Paavst Franciscus telefoni teel. Ning ütles talle, et jääks rahulikuks, sest umbrohi ei sure kunagi, ja lubas talle sigaretti anda. Sellisele usalduse tasemele ulatus tema suhe Peetruse järgijaga. Kuid selle läheduse taga peitub sügav armastus Kiriku vastu, tütarliku kuuletumise vaimus. On märkimisväärne, et ta taipas, et peab jääma Kiko juurde slummides, kui nägi peapiiskop Morcillo kohalolekut.
Teiseks tahaksin esile tõsta tema julgust rääkida hirmuta Evangeeliumist, tõest ja õigusest. Tema sõnad, mis olid vahel väga karmid, tulid veendumusest, et ainult tõde vabastab inimese ning Kristus on tõde. Carmen kuulutas Evangeeliumi maailma äärealadesse, järgides misjonihingust, mida ta lapsena oma sees äratundis. Nagu me selle ürituse alguses laulus meenutasime, võis ta oma elu kaudu öelda: „On katki minu püünised… ma lähen igale poole.”
Ja kolmandaks, kuigi võiksime palju asju öelda, tahan rõhutada seda tähtsust ja väärikust, mida Carmen andis naisele, tema rollile elus, ühiskonnas ja Kirikus. Emakõhu ilu, kus iga inimene sünnib ja kus sai lihaks Jumala Poeg. Imeline elu, mis sünnib naise sees. Ja ka selle eshatoloogilise mõõde: päikesega riietatud naine, kes võidab mao.
Me ei tohi siiski unustada, et see sündmus tähistab vaid tema Pühakuks kuulutamise protsessi algust, mille käigus kogume kõik dokumendid ja tunnistused, mis võivad Paavstile aidata otsustada tema elu, vooruste ja pühaduse kuulsuse üle. See on pika tee algus, mille jooksul uurime põhjalikult ja hoolikalt kõiki tunnistusi, nii selle protsessi poolt kui ka võimalikke vastuargumente. Julgustan teid paluma Jumala teenija Carmen Hernándezi eestkostet. Soovin siiralt, et see protsess jõuaks õnneliku lõpuni, kui Jumal seda soovib.
