Püha Isa Johannes Paulus II kohtumine kiriklike liikumiste ja uute kogudustega 30-V-1998

Püha Isa Johannes Paulus II kohtumine kiriklike liikumiste ja uute kogudustega 30-V-1998

Püha Johannes Paulus II

Püha Peetruse väljak, 30. mai 1998 *

Mahukuse tõttu kirjutame siin ainult osa artiklist, mis puudutab Neokatehhumeenilist Teed, mida “L’Osservatore Romano” avalikustas 29. mail 1998.

Algkirikus, kui maailm oli paganlik, kes soovis saada kristlaseks pidi alustama «Katehhumenaati», mis oli vormimistee Ristimisele valmistumiseks. Täna on sekulariseerimise tõttu paljud inimesed hülganud usku ja Kirikut: seepärast on vaja vormimisteed kristlusele. Neokatehhumeeniline Tee pole liikumine või ühendus, vaid töövahend, mis on kogudustes Piiskoppide teenistuses, et usule tagasi tuua paljud inimesed, kes on seda hülganud. Alustatud 60ndatel aastatel ühes kõige veasemas Madridi äärelinnas Kiko Argüello ja Carmen Hernándezi poolt, kiideti heaks tolle aja Madridi Peapiiskopi, Casimiro Morcillo poolt, kes leidis selles esimeses grupis tõelise Jumala Sõna taasavastamise ja praktilise rakendamise liturgilisest uuendamisest, mida edendas just neil aastatel Kirikukogu.

Nähes positiivset kogemust Madridi kirikutes, 1974. aastal valis Jumaliku Kultuse Kogudus nime «Neokatehhumeeniline Tee» selle kogemuse jaoks. Tegemist on pöördumisteega läbi mille võib taasavastada Evangeeliumi rikkuseid. Nendes aastates on Tee levinud 850 Piiskopkonnas 105 Riigis, 15 tuhande kogudusega 4500 kihelkonnas.

1987. aastal avati Roomas rahvusvaheline seminar «Redemptoris Mater», kus elavad noored, kes on oma kutsumust kasvatanud Neokatehhumeenilises Koguduses ja kes on valmis minema igasse kohta maailmas. Järgnevalt on paljud Piiskopid järginud Rooma kogemust ning täna maailmas on 35 «Redemptoris Mater» piiskopkondlikke misjoneerivaid seminare, kus õpetatakse üle tuhande seminaristi.

Hiljuti, vastusena Paavsti kutsele uue evangeliseerimise jaoks, paljud perekonnad, kes on läbinud Teed, on pakkunud ennast, et aidata Kiriku misjonit, minnes elama maailma kõige sekulariseerunutes ja dekristianiseerunutes alades, valmistades uute misjoneerivate koguduste sündi.

Kohtumise algul, peale austusavalduse Kardinal Staffordile, andsid oma kogemust: Chiara Lubich, Kiko Argüello, Mons. Luigi Guissani ja Jean Venier.

Kiko Argüello sõnavõtt Püha Isa kohtumisel Kiriklike Liikumiste ja Uute Kogudustega:

Oleme väga õnnelikud, Püha Isa, sest Te olete meid kutsunud, et tänada Issandat imeliste apostolaadi, pühaduse, armastuse, evangeliseerimise andide eest, mida Püha Vaim äratab Kirikus, Kirikukogu viljana, et valmistada seda sekulariseerunud maailma evangeliseerimise jaoks, et muuta seda võimeliseks Uut Evangeliseerimist täide viima.

Tänan võimaluse eest, mis mulle antakse, tänada Jumalat Peetruse ees ning minuga kõik need vennad, kes suures osas, olid Kirikust kaugel. Surmahirmu tõttu elasid, nagu minagi, kurivaimu orjadena, nagu ütleb Kiri Heebrealastele (vrd Hb 2,14-15). Kuid Jumal saatis oma Poja meie vabastamiseks. Kristus, oma surma ja ülestõusmisega, on kurivaimult võimu ära võtnud. Ülestõusnud, ja Taevasse läinud, näitab Isale oma haavad kõikide inimeste jaoks ning saadab meile Püha Vaimu. Nii tunnistab Vaim meie Vaimule, et oleme Jumala Lapsed, patu- ja surmavõimust päästetud inimesed, liha võrgutustest ja maailma pettustest päästetud, eriti hukkamõistust otsida kõiges meid ennast. Tema, Kristus, tegi meid enda loomuse osalisteks. Võime armastada nagu Tema armastas meid, armastada surmast edasi, sest ta annab meile oma elu, annab meile igavese elu.

Aga kuidas viia seda tohutut rikkust kõikidele inimestele, uue keelega tees, mis suudaks neid kasvatada jumalikus elus? Vot Neokatehhumeeniline Tee. Jumal saatis minu ja Carmen Hernándezi elama vaeste keskel, kus, kõige õnnetumatega, lubas meil leida kuulutamise sünteesi, kerügmat paasapüha Müsteeriumi taasavastamises elavas liturgias, mis muudab inimeste elusid ja eelkõige paljastab väikest kristlikku kogudust. Kõik alustades Vatikani II Kirikukogust. Oleme töövahend, et aidata Kirikukogu uuenduse viimist kogudustesse. Kirikukogu oli see, me arvame, Püha Vaimu vastus Kolmanda Aastatuhande väljakutsetele, eelkõige sekulariseerumise väljakutsele.

Teie, Püha Isa, euroopa Piiskoppide Sümpoosiumil, olles rääkinud sekulariseerumisest, mis hävitab perekondi, ütlesite Piiskoppidele 1985. aastal: Püha Vaim on juba vastanud sellele väljakutsele, on äratanud vastuse, sest Kristus päästab oma Kirikut. Kutsusite üles Piiskoppe otsima märke, kus Püha Vaim juba puhus. Ütlesite, et kiireloomuline oli Uus Evangeliseerimine, mis oleks inspireeritud kõige esimesele apostellikule eeskujule.

Ka siis toimus kultuuri ühtsustamine, «pax romana» oli vahemere maailmat ühtsustanud: üksainus keel, üksainus kultuur, mis lubas algsel Kirikul kiiresti levida. Nii, Püha Isa, Teie näete seda väljakut täis vendi. Vaadake mitu kiriklikku reaalsust: teie sõnad kolmteist aastat tagasi olid prohvetlikud. See ongi Püha Vaimu hingus, mis tahab aidata Kiriku uuendamist.

Et evangeliseerida nüüdisaja inimest on vaja märke, mis kutsuksid teda usule. Ütleb Kristus: armastage üksteist nagu mina olen teid armastanud ja maailm tunneb sellest ära, et teie olete minu jüngrid; olge täiuslikult üks ja maailm usub. Aga meie küsime: kus meie kogudustes leidub see usumõõde, mis saaks muutuda sakramendiks, märgiks, sekulariseerunud inimese jaoks? Kus on nähtav see armastus vaenlase vastu, nagu Kristus armastas meid, kui me olime tema vaenlased?

Neokatehhumeeniline Tee soovib olla ka, nagu paljud teisedki kristlikke reaalsuseid, tee kogudustes, et kasvatada ristimise usku ning jõuda väikeste kristlikke koguduste loomiseni, mis teevad nähtavaks Kristuse armastust kõikide inimeste jaoks, uus armastus, tõeline uudsus maailma jaoks, armastus vaenlase vastu, armastus Risti dimensioonis.

Et jõuda selle usumõõduni me ütleme, et peame tegema kogudusi nagu Naatsareti Püha Perekond, kus Ristimine, mida oleme saanud, saaks kasvada, nagu juhtus Jumala Pojaga, kellel oli vaja kogudust, et kasvada mehena ja saada täiskasvanuks.

On vaja, et meie usk muutuks täiskasvanuks ja saaks anda märke modernsele inimesele. Pühadus, oleme näinud ülisuurte viljade tekkimist selles usutees: uuesti ehitatud perekonnad, elule avatud perekonnad enam kui kuue-seitsme lapsega, ka üheksa last, paljud narkootikumidest päästetud noored, tuhanded kutsumused seminaridele ning pühitsetud ja mõtisklevale elule, perekonnad, kes pakkuvad ennast kõige raskemate alade evangeliseerimiseks. Kõik see poleks olnud võimalik Piiskoppide abita, aga eelkõige Peetruse abita.

Peetrus! Paulus VI kaitses meid paljudest süüdistustest esimene kord, kui ta meid nägi, öeldes: “Teie teete peale Ristimist seda, mida algne Kirik tegi enne Ristimist”. Ja lisas: “enne või pärast on teisejärguline, tähtis on, et sihite kristliku elu autentsusele, täiusele, ning see on väga suur tunnustus, mis lohutab meid tohutult”.

Aga eelkõige Teie, Pühadus, külastades Rooma kogudusi üle kahesaja korra olete meile rääkinud suure julgusega, saates perekondasid, julgustades meid avama «Redemptoris Mater» seminare. Teie, kinnitades meid, aidates meid, meiega kõndides, aktsepteerides iga misjonile saadetud perekonnaga pilti teha, et kõik teaksid, et nad olid Paavsti poolt saadetud perekonnad, aidates meid liturgiaga, ise tulles meiega Euharistiat tähistama, et anda julgust kõikidele Piiskoppidele ja eelkõige tunnistades Teed oma Kirjas Mons. Cordesele öeldes: “Tunnistan Neokatehhumeenilist Teed kehtiva katoliikliku vormimise teena nüüdisajale ja tänapäeva inimesele”.

Nii, Pühadus, jätkake meie aitamist, sest see tegu käib meile suuresti üle jõu ning me tunneme ennast väga vaestena, kasutute teenijatena, hullemgi, täieliku takistusena. Peetruseta me ei saaks jätkata. Aitäh kõige eest.

Kirjutame järgnevalt Püha Isa Johannes Paulus II kõne viiesaja tuhandele inimesele, kes kuulusid kiriklikesse Liikumistesse ja Uutesse Kogudustesse, kes – laupäeva 30. mai pärastlõunal – osalesid Püha Peetruse Väljakul erakordsel kohtumisel: 

«Taevast tuli äkitselt kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid.Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas; ja nad kõik täideti Püha Vaimuga» (Ap 2,2-3).

Kallid Vennad ja Õed!

1. Nende sõnadega Apostlite Teod juhatavad meid Nelipüha sündmuse südamesse; esitlevad meile jüngreid, kes, Maarjaga Ülemisse Tuppa kogunenud, saavad Vaimu anni. Nii lähebki täide Jeesuse lubadus ning algab Kiriku aeg. Sellest hetkest viib Vaimu tuul Kristuse jüngreid kuni maailma äärteni. Viib neid märterluseni Evangeeliumi kartmatu tunnistuse pärast. See, mis juhtus Jeruusalemmas kaks tuhat aastat tagasi, on nagu see uueneks selles Väljakus, kristliku maailma keskuses. Nagu siis Apostlid, ka meie oleme kogunenud suurde Nelipüha ülemisse tuppa, igatsedes Vaimu laskumist. Siin tahame me tunnistada kogu Kirikuga, et «üksainus on Vaim…, üksainus on Issand, …üksainus on Jumal, kes teeb kõike kõigis» (1 Kr 12,4– 6). See on kliima, mida soovime uuesti elada paludes Püha Vaimu ande igaühe meie jaoks ning kogu ristitute rahva jaoks.

2. Tervitan ja tänan Kardinali James Francis Staffordit, Ilmikute Paavstliku Nõukogu Esimeest, sõnade eest, mida ta mulle soovis lausuda, ka teie nimel, selle kohtumise algul. Temaga tervitan kohalolevaid Härrasid Kardinale ja Piiskoppe. Eriti tänulik tervitus läheb Chiara Lubichile, Kiko Argüellole, Jean Vanierile, Luigi Giussanile nende liigutavate tunnistuste eest. Nendega tervitan siin esindatud uute koguduste ja liikumiste asutajaid ja vastutajaid. Sooviksin, lõpuks, pöörduda igaühe teie poole, iga kirikliku liikumise Vennad ja Õed. Te olete valmiduse ja entusiasmiga vastu võtnud kutset, mida ma teile tegin 1996. aasta Nelipühal ja olete ennast hoolikalt valmistanud, Ilmikute Paavstliku Nõukogu juhi all, selleks erakordseks kohtumiseks, mis suunab meid 2000. aasta Suurele Juubelile.

Tänane sündmus on tõesti kordumatu: esimest korda kiriklikud liikumised ja uued kogudused on kokku kogunenud, Paavstiga. See on minu poolt loodetud suur «ühine tunnistus» aasta jaoks, mis, Kiriku teel Suure Juubelini, on pühendatud Püha Vaimule. Püha Vaim on meiega siin! Tema on selle imelise kirikliku osaduse sündmuse hing. Tõesti «See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast» (Ps 118,24).

3. Jeruusalemmas, peaaegu kaks tuhat aastat tagasi, Nelipüha päeval, rahvahulga ees, kes oli hämmastunud ja pilkav, Apostlites märgatud seletamatu muutuse tõttu, kuulutab Peetrus julgusega: «Jeesuse Naatsaretlase, mehe, kellele Jumal on tunnistuse andnud…, olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud. Aga Jumal on tema üles äratanud» (Ap 2,22–24). Peetruse sõnades ilmutab ennast Kiriku eneseteadlikkus, mis rajaneb kindlusele, et Jeesus Kristus on elav, tegutseb olevikus ning muudab elu.

Püha Vaim, kes tegutses juba loomises ja Vanas Lepingus, ilmutab ennast Lihaks Saamises ja Jumala Poja Paasapühas ning peaaegu «plahvatab» Nelipühas, et pikendada ajas ja ruumis Kristus Issanda misjonit.

Vaim loob nii Kiriku uue elu vooguna, mis voolab inimeste loo keskel.

4. Kirikule, mis Isade järgi on koht, kus «õitseb Vaim» (CCC 749), on Lohutaja hiljuti andnud Vatikani II Oikumeenilise Kirikukoguga uuendatud Nelipüha, äratades uut ja ootamatut dünaamilisust.

Alati, kui ta sekkub, Vaim hämmastab. Äratab sündmusi, mille uudsus hämmastab; muudab radikaalselt inimesi ja lugu. See on Vatikani II Oikumeenilise Kirikukogu unustamatu kogemus, mille käigus, sellesama Vaimu juhtimise all, Kirik taasavastas, kuidas ta lõi enesest karismaatilise dimensiooni: «Püha Vaim ei piirdu Jumala rahva pühaks tegemisega ja juhtimisega läbi sakramentide ja ministeeriumite ning ehtides teda voorustega, vaid “jagades igaühele eriosa, nõnda nagu talle meeldib” (1Kr 12,11), ta annab ka iga ordu usklikele erilisi arme…, mis on kasulikud Kiriku uuendamiseks ja suuremaks levimiseks» (Lumen Gentium, 12).

Institutsiooniline ja karismaatiline aspekt on peaaegu sama tähtsad Kiriku moodustamise jaoks ning viivad, isegi kui eriviisidel, tema eluni, tema uuendamiseni ja Jumala Rahva pühaks tegemiseni. Sellest ettenägelikkust Kiriku karismaatilise dimensiooni taasavastusest, enne ja pärast Kirikukogu, on ennast sisse seadnud kiriklike liikumiste ja uute koguduste ühine arengujoon.

5. Täna Kirik rõõmustab nähes prohvet Joeli sõnade, mida me just kuulasime, uuendatud täitumist: «Ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale…» (Ap 2,17). Teie siin kohal olete selle Vaimu «valamise» käegakatsutav tõend. Iga liikumine erineb teisest, aga kõik on ühendatud samas osaduses ja sama misjoni jaoks. Mõned Vaimu poolt äratatud karismad sisenevad nagu tugev tuul, mis haarab ja lohistab inimesi uute Evangeeliumi radikaalse teenistuse misjoneeriva pühendumuse teede poole, kuulutades pausideta usutõde, annina vastu võttes traditsiooni elavat voogu ja äratades igaühes põlevat pühaduse soovi.

Täna, kõikidele teile siin Püha Peetruse Väljakule kogunenutele ja kõikidele kristlastele, tahan hüüda: Avage ennast kuulekusega Vaimu andidele! Võtke tänulikkusega ja sõnakuulelikkusega vastu karismasid, mida Vaim ei lõpeta jagamast! Ärge unustage, et iga karisma on antud üldiseks hüvanguks, ehk kogu Kiriku hüvanguks!

6. Oma loomult, karismad on suhtlevad ja lasevad kasvada sellel «inimestevahelisel vaimsel lähedusel» (cfr Christifideles laici, 24) ning see sõprus Kristuses, mis tekitab «liikumisi». Muudatus algsest karismast liikumiseni toimub müstilise atraktsiooni tõttu, mis on Algatajal nende üle, kes lasevad ennast kaasa haarata tema vaimsest kogemusest. Sel viisil kiriku autoriteedi poolt ametlikult tunnistatud liikumised pakuvad ennast ainsa Kiriku eneseteostuse ja mõtisklemise vormidena. Nende sünd ja levik on toonud Kiriku ellu ootamatu uuenduse ning mõnikord on see isegi ülevoolav. See pole aga peatanud küsimuste, ebamugavuste ja pingete tekitamist; see on kaasa toonud eelduseid ja ebamõõdukust ühelt poolt ning mitte vähe eelarvamusi ja reserve teiselt poolt. See oli prooviperiood nende ustavuse jaoks, tähtis võimalus kontrollimaks nende karismade autentsust. Täna teie ees avaneb uus etapp: kirikliku küpsuse etapp. See ei tähenda, et kõiki probleeme on lahendatud. See on pigem väljakutse. Tee, mida läbida. Kirik ootab teilt osaduse ja pühendumuse «küpseid» vilju.

7. Meie maailmas, mille üle tihti valitseb sekulariseerunud kultuur, mis õhutab ja reklaamib elumudeleid Jumalata, paljude usk pannakse raskesse proovi ning mitte harva lämmatatakse ja kustutatakse. On tunda, seetõttu, kiireloomulist vajadust tugeva kuulutuse ja kindla ning süvendatud kristliku vormimise järele. Kui suur vajadus on täna küpsete kristlike iseloomude järele, teadlikud omast ristimisidentiteedist, oma kutsumusest ja misjonist Kirikus ja maailmas! Kui suur vajadus elavate kristlike koguduste järele! Ja ongi siis kiriklikud liikumised ja uued kogudused: nemad on vastus, Püha Vaimu poolt äratatud, sellele dramaatilisele aastatuhande lõpu väljakutsele. Teie olete see ettenägelik vastus. Tõelised karismad ei saa muud teha, kui suunduda kohtumisele Kristusega Sakramentides. Kiriklikud reaalsused, mida te järgite, on aidanud teil taasavastada ristimise kutsumust, väärtustada Kinnitamises saadud Vaimu ande, anda ennast Jumala halastuse hoolde Lepitussakramendis ning tunnistada Euharistias kogu kristliku elu allikat ja kulminatsiooni. Nagu ka, tänu sellele tugevale kiriklikule kogemusele, on sündinud imeilusad elule avatud kristlikud perekonnad, tõelised «kodused kirikud», on õitsenud paljud kutsumused preesterlusele ja religioossele elule, kui ka uued evangeelsetest soovitustest inspireeritud ilmikute eluvormid. Liikumistes ja uutes kogudustes olete õppinud, et usk pole abstraktne kõne ega ebamäärane religioosne tunne, vaid Püha Vaimu poolt äratatud uus elu Kristuses.

8. Kuidas säilitada ja tagada karisma autentsust? Hädavajalik on seetõttu, et iga liikumine alluks pädeva kirikliku Autoriteedi otsustusvõimele. Seetõttu pole ükski karisma vabastatud Kiriku Karjastele pöördumisest ja nendele kuuletumisest. Selgete sõnadega kirjutab Kirikukogu: «Hinnang nende (karismade) autentsuse ja nende igapäevase tegutsemise üle kuulub nendele, kes Kirikus juhivad, eriti nendele, kelle kohustuseks on, mitte kustutada Vaimu, vaid uurida läbi kõik ja otsustada, mis on hea (vrd 1Ts 5,12; 19-21)» (Lumen Gentium, 12). See on vajalik tagatis, et tee, mida te käite, on õige!

Segaduses, mis valitseb täna maailmas, on lihtne eksida, illusioonidele järele anda. Kristlikus vormimises, mille eest hoolivad liikumised, ei saa puududa selle ustava Piiskoppidele, Apostlite järeltulijatele, kuuletumise element, osaduses Peetruse Järeltulijaga! Te tunnete ilmikute ühenduste kiriklikkuse kriteeriumeid, mis on loetletud apostellikus Üleskutses Christifideles laici (vrd nr 30). Ma palun teil alati suuremeelsuse ja alandlikkusega seda järgida, lisades oma kogemusi kohalikesse Kirikutesse ja kogudustesse ning alati püsides osaduses Karjastega ning olles tähelepanelikud nende juhistele.

Jeesus ütles: «Tuld olen ma tulnud viskama maa peale, ja mida muud ma tahaksin, kui et see oleks juba süttinud!» (Lk 12,49), samas kui Kirik valmistub astuma kolmandasse aastatuhandesse, võtame vastu Issanda kutset, et tema tuli leegitseks meie südames ja vendade südames.

Täna, sellest Püha Peetruse Väljaku ülemisest toast, tõuseb suur palve: Tule Püha Vaim, tule ja uuenda maailma palet! Tule oma seitsme anniga! Tule elu Vaim, tõe Vaim, osaduse ja armastuse Vaim! Kirik ja maailm vajavad Sind.

Tule Püha Vaim ja muuda aina viljakamaks karismad, mida sina äratasid. Anna uus jõud ja misjoneeriv tõuge nendele oma lastele, kes on siia kogunenud. Suurenda nende süda, elavda nende kristlikku pühendumust maailmas. Muuda nad Evangeeliumi julgeteks sõnumitoojateks, ülestõusnud Jeesus Kristuse, inimese Lunastaja ja Päästja tunnistajateks. Tugevda nende armastust ja ustavust Kirikule.

Maarjale, Kristuse esimene jünger, Püha Vaimu Pruut ja Kiriku Ema, kes on saatnud Apostleid esimeses Nelipühas, pöördume oma pilguga, et ta aitaks meil õppida tema Fiat’ist kuulekust Vaimu häälele.

Täna, sellest väljakust, Kristus kordab igaühele: «Minge kõike maailma, kuulutage Evangeeliumi kogu loodule» (Mk 16,15). Tema loodab igaühe teie peale, Kirik loodab teie peale. «Vaata – kindlustab Issand – mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni» (Mt 28,20). Mina olen teiega. Aamen.

(*) Vrd «L’Osservatore Romano», 1.-2. juuni 1998.