Visiit Püha Pier Damiani kogudusele 21-V-2017
Franciscus
Kohtumine lastega
Küsimused:
Mida võime meie lapsed teha, et päästa maailma?
Kuidas te avastasite oma kutsumust olla preester?
Mida me saame teha, et Jeesust paremini järgida?
Paavst Franciscus, ma tahtsin küsida, mis sporti sa tegid, kui sa olid minu vanune – ma olen 11-aastane. Ma tahaksin ka teada, kas sa mängisid jalgpalli ja mis mängija sa olid.
Paavst Franciscus: See on hea küsimus!… Te küsisite: “Mida me saame teha, et päästa, et aidata…”. Te ütlesite “päästa maailma”. Aga maailm on suur! Üks laps – mõelge, mõelge hästi enne vastamist – üks noormees, üks laps, üks tütarlaps, saab aidata kaasa maailma päästmisele?… Saab või ei saa?
Lapsed: Ei saa…
Paavst Franciscus: Ta ei saa midagi teha?… Kas te ei loe midagi?… Saab või ei saa?
Lapsed: Saab!
Paavst Franciscus: Just! Natuke kõvemini, sest ma ei kuule…
Lapsed: [hõiskavad] Saab!
Paavst Franciscus: Ja ma tahaks kuulata teid, kes teist oskab vastata sellele küsimusele kõige paremini, mõelge hästi: kuidas saan mina aidata Jeesusel maailma päästa? Kuidas saan ma aidata Jeesusel päästa maailma? Tõstke käsi, kes tahab vastata… [keegi ütleb: “Palvega”] Palvega saame aidata Jeesusel maailma päästa? Saame või ei saa?
Lapsed: Saame!
Paavst Franciscus: Mis toimub? Kas te kõik olete uinunud? Lapsed: Ei!
Lapsed: Ei!
Paavst Franciscus: Ah, see on päike, see on päike… Päike teeb uniseks… Palvega. Väga hästi. Veel üks asi. Sina…
Laps Inimestest lugupidades.
Paavst Franciscus: Inimestest lugupidades. Ja kas inimestest peab lugupidama? Lapsed: Jah!
Lapsed: Jah!
Paavst Franciscus: Isa, ema, vanaisa, vanaema: nendest peab lugupidama? Lapsed: Jah!
Lapsed: Jah!
Paavst Franciscus: Ja inimesi, keda ma ei tunne, kes elavad naabruskonnas, kas nendest peab lugupidama? Lapsed: Jah!
Lapsed: Jah!
Paavst Franciscus: Ja inimestest, kes elavad tänaval, kodututest, peab lugupidama? Lapsed: Jah!
Lapsed: Jah!
Paavst Franciscus: Jah. Kõikidest, kõikidest inimestest peab lugupidama. Kas ütleme seda koos?
Paavst ja lapsed: Kõikidest inimestest peab lugupidama!
Paavst Franciscus: Ja sellest, kes ei hooli minust, pean ma lugupidama? Lapsed: Jah!
Lapsed: Jah!
Paavst Franciscus: Kindel?
Lapsed: Jah!
Paavst Franciscus: Aga kas poleks parem anda talle kõrvakiil? Lapsed: Ei!
Lapsed: Ei!
Paavst Franciscus: Tõesti? Lapsed: Jah.
Lapsed: Jah.
Paavst Franciscus: Just: ka sellest, kes ei hooli minust, peab lugupidama.
Paavst ja lapsed: Ka sellest, kes ei hooli minust, peab lugupidama.
Paavst Franciscus: Ja see, kes on teinud mulle halba, ühe korra, mõelge sellele hästi: mida pean ma tegema? Kui inimene on mulle halba teinud, kas ma võin talle halba teha? Lapsed: Ei!
Lapsed: Ei!
Paavst Franciscus: Ei. Ei ole ilus. Kas ma võin maffiale helistada, et ta teeks midagi?
Lapsed: Ei…
Paavst Franciscus: Te pole kindlad… Kas seda võib teha?
Lapsed: Ei!
Paavst Franciscus: Kas maffiaga võib kokkuleppeid teha? Lapsed: Ei!
Lapsed: Ei!
Paavst Franciscus: Ei! Ka nendest [kes meile halba teevad] peab lugupidama. Te olete õigesti vastanud. Näete mitme asjaga saame aidata Jeesusel maailma päästa. Ja see on tore, väga tore! Ja kui ma kodus tegin kodused tööd, ja ema laseb mul minna välja sõpradega mängima, see on tore? Lapsed: Jah!
Lapsed: Jah!
Paavst Franciscus: Mängimine – mõelge hästi – mängimine, hästi mängimine, aitab Jeesusel maailma päästa? Lapsed: Jaa…
Lapsed: Jah!
Paavst Franciscus: Te pole kindlad… Lapsed: Jah!
Lapsed: Jah!
Paavst Franciscus: Jah! Sest rõõm aitab Jeesusel maailma päästa. Ütleme seda kõik koos.
Paavst ja lapsed: Rõõm aitab Jeesusel maailma päästa.
Paavst Franciscus: Rõõm on väga ilus asi, väga ilus. Kas te, täna, olete rõõmsad? Lapsed: Jah!
Lapsed: Jah!
Paavst Franciscus: Jah? Olete rõõmsad? Lapsed: Jah!
Lapsed: Jah!
Paavst Franciscus: Ja see on väga ilus. Ja ma arvan, et sellega ma vastasin küsimusele “mida me saame teha, et aidata Jeesusel maailma päästa”. Ja te mõelge sellele, hiljem, alati.
Siis, kui ma oli sinu vanune mängisin jalgpalli. Tead, ma polnud hea jalgpallis, ja meie juures neid, kes pole jalgpallis head, kutsutakse “pata dura” (kõva jalg). Said aru? Ma olin pata dura ja sellepärast ma oli tavaliselt väravavaht, et mitte liikuda: see oli minu roll… See pole roppsõna, seda võib öelda, pata dura, see pole roppsõna.
Ja veel üks küsimus oli: kuidas ma avastasin kutsumuse. Igaühel meist on koht elus. Jeesus soovib, et üks abiellub, et ta looks pere, et teine oleks preester, kolmas nunn… Aga igaühel meist on teekond, elus. Ja enamusel on olla nagu teie, nagu kõik, nagu teie vanemad: usklikud, kellel on ilus perekond, kes kasvatavad lapsi, kes kasvatavad usku… Ja mina oli perekonnas: me olime viis venda, olime õnnelikud. Isa töötas, tuli töölt… – sel ajal seda oli, tööd – ja mängisime… Üks kord – see paneb teid naerma, aga ärge tehke seda, mida ma ütlen! – me tegime konkurssi, et mängida langevarju hüppajaid, ja me võtsime vihmavarju ning läksime rõdule ja üks minu vendadest hüppas esimesena, alla, rõdult. Ja ta jäi napilt ellu! Need on ohtlikud mängud. Aga me olime õnnelikud. Miks? Sest isa ja ema aitasid meil edasi minna, koolis, nad muretsesid meie eest. See on väga ilus, see on väga ilus… Kuulake hästi: elus on väga ilus olla abielus, väga ilus. Väga ilus on, kui sul on perekond, isa ja ema, vanavanemad, onud ja tädid… Saite sellest aru? See on väga ilus, see on kingitus. Ja igaühel teist on vanemad, vanavanemad, tädid, onud, perekond. Ja miks me ei tervita neid nüüd? Teeme aplausi kõikidele nendele, kõikidele… [aplaus] teie vanemad ohverdavad ennast teie eest, et lubada teil kasvada, ja see on ilus asi, see on ilus kutsumus: luua perekond.
Aga on ka teine kutsumus: olla nunn, olla preester. Ja mina üks päev tundsin – äkitselt – ma oli 16-aastane ja ma tundsin, et Issand tahtis, et ma oleksin preester. Siin ma olen! Ma olen preester. See on vastus. Seda on tunda südames: kui noormees tunneb südames sümpaatiat ja see sümpaatia läheb edasi, ja tunneb armastust tüdruku vastu ja nad kihluvad ning siis abielluvad, nii on tunda südames, kui Issand ütleb sulle: “Sa pead jätkama preestriks saamise teekonnal”. Ja nii tundsin seda mina. Nagu tuntakse ilusaid asju elus. Sest see on ilus asi! Mõistate?
Hästi, te olete väsinud siin olemisest, päike on tugev… Lapsed: Ei!
Lapsed: Ei!
Paavst Franciscus: Nüüd on natuke tuult, aga…
Ma ei mäleta: kas sellele, kes ei hooli minust, pean andma kõrvakiilu?
Lapsed: Ei!
Paavst Franciscus: Ah! Ma olin unustanud. Ja ma pean palvetama inimeste eest, kes vihkavad mind? Lapsed: Jah!
Lapsed: Jah!
Paavst Franciscus: Jajah: palvetada selle eest, kes ei hooli minust, tema eest… pean palvetama. Ja kas ma pean kuulama ema ja isa sõna?
Lapsed: Jah!
Paavst Franciscus: Mina või kõrvalolija?
Lapsed: Kõik!
Paavst Franciscus: Ah, igaüks! Igaüks öelgu “mina”.
Lapsed: Mina!
Paavst Franciscus: Ma pean isa ja ema sõna kuulama: kõik!
Lapsed: Ma pean isa ja ema sõna kuulama.
Paavst Franciscus: See on väga tähtis, sest nad ohverdavad ennast meie eest. Saite aru?
Lapsed: Jah.
Paavst Franciscus: Väga hästi. Ja nüüd, mis me teeme? Just, teeme palve. Esimese küsimus juures rääkisime palvest. Nüüd teeme palve teiste eest. Võtke käest kinni, kõik. Nagu vennad, nagu sõbrad. Võtke käest kinni, kõik. Ja palvetame Neitsi Maarjat, kes on meie Ema: Ole tervitatud Maarja,…
Ja nüüd annan teile kõigile õnnistuse. Vaikuses, igaüks teist mõelgu vanematele, sugulastele, sõpradele, mõelgu ka vaenalstele, inimestele, kes vihkavad teid ja kes ei hooli teist. Ja et see õnnistus läheks ka nendele, kõikidele.
[Õnnistus]
[Õnnistus] Aitäh!
Kohtumine Neokatehhumeenilise Tee kogudustega.
Püha Isa, tere tulemast meie juurde. Lühike tutvustus. See kohtumine, mida teeme niimoodi, lühidalt, on Neokatehhumeenilise Tee reaalsusega, mis sündis siin, selles koguduses, umbes 30 aastat tagasi. On olnud erinevaid evangeliseerimisi: on viis kogudust plus kaks kogudust, mis on misjonis, keda saatis Teie eelkäija Benedictus XVI kaheksa aastat tagasi, ja saatis nad siia, sellesse Rooma äärelinna, et evangeliseerida kaugetele. On kaks kogudust: üks tuleb Piazza Bolognast, see tähendab, et nad sõidavad 50 kilomeetrit, et siia tulla, iga kolmapäev ja laupäev; ja teine Püha Leonardo Murialdo: nemad käivad iga teisipäev perekondadel külas, et palvetada nendega, et anda sõna, et kuulata, ja see on toonud palju vilju. Selles koguduses ei käi paljusid: Te näete palju inimesi, nüüd, täna; aga see, mida näete täna, ma arvan, et see on vili kõigest sellest, mida on tehtud nende aasatate jooksul, minu eelkäijatelt poolt enne ja ka meie koguduse reaalsuse poolt. Tõesti ma olen tänulik Issandale – ka mina tulen Redemptoris Mater’ilt, käisin seal seminaris, olin katehhist enne; nüüd olen 12 aastat juba selle koguduse preester olnud. Ma olen õnnelik. Mul on olnud palju raskusi, aga ka palju rõõme. Ma pean ütlema, et need vennad on tunnistanud – mitte ainult nemad, ka teised – usku, on andnud elu ja on tugevdanud minu kutsumust. Kui ma olin kriisis, nende aastate jooksul, olid nemad need – ma olen liigutatud -, kes toetasid mind, sest ma arvan, et ma ei peaks siin olema. Nii et ma tänan Jumalat, olen tänulik, et olen preester ja et teenin Rooma Kirikut. Ja sõnakuulelikkus Teile, Peetruse järeltulijana, ennekõike.
Paavst tervitas Neokatehhumeenilisi Kogudusi rõhutades, et “ristimine annab meile jõudu meie missiooni jaoks”: Üks teist rääkis mulle, et kui Tee on selles koguduses, siis tänu sellele inimesele [koguduse preestrile]. Aga on ilus asi: tema ütles: “kui Tee või see kogudus on tugev, kui meil on palju lapsi, kui meil on selline kogudus ja misjonäre, siis see on sellepärast, et meil on olnud misjonäridest preestreid, jah. [Ta ütles, et] Teie olite need, misjonärid. Sest misjoni arm tuleb Ristimisest: Ristimine annab misjoni jaoks jõudu, ja ilmikud, kes on ristitud, on need, kes peavad olema misjonärid. Siis meie, preestrid, nunnad, ka piiskopid, kõik. Aga ilmikud peavad minema ees. Seda ütles koguduse preester: perekondade külastamine, kuulamine … Seda pole Kanoonilises Õiguses, aga see on väga tähtis: “Kõrva apostolaat”. Kuulamine. “Aga, Isa, kaotatakse palju aega … “. Ei, seda võidetakse! Sina kuula; siis, ühel hetkel ütled sõna ja see sõna idaneb, see on seeme, läheb edasi. Aga [enne on vaja] kuulata. Tänapäeval on inimestel vaja olla kuulatud. Kõik räägivad, räägitakse kõigest … Aga mõtleme … Ma jutustan teile isiklikku kogemust – ka mina võin anda isiklikku tunnistust: teile meeldivad tunnistused, jah? [naerab, naeravad] -: kui mitu korda olen kuulnud inimesi, kes on tulnud minu juurde, et saada soovitusi, ja mina olen jäänud vaikseks, lasin neil rääkida, rääkida, rääkida … ja siis nad ütlesid: “Jah, see on tõsi: Teil on õigus”. Ma polnud rääkinudki! Aga see oli Püha Vaim, mis oli neis, kes rääkis ja nad leidsid teekonna. Aga neil oli vaja kõrva, ja teil kõigil on see kogemus. Ja kui üks hakkab rääkima, ära ütle: “Ei, aga see … “. Ära seleta midagi, hetkeni, mil Vaim ütleb sulle: “Räägi”. Mäletate jüngrit Filippust: ta ristis, evangeliseeris ja Vaim ütles talle: “Tõuse ja mine lõuna poole seda teed…”. Ja seal ta leidis tõlla, kus oli härra, etiooplaste kuninganna kandake võimukandja, kes valitses kogu ta varanduse üle. Aga ta oli juut ja luges prohvet Jesaja raamatut. Ja Filippus ei lausunud sõnatki; ainult, läks vankri kõrvale; see vaatas teda ja Filippus küsis: “Kas sa ka aru saad, mida sa loed?”. “Kuidas ma võin aru saada, kui keegi mind ei juhata?”. Tema oli see, kes küsis. Filippus oli vaikuses. Ta lasi tal tõlle peale minna, seletas talle … Ja tema, kui nad vee äärde jõudsid … : “Mis takistab, et mind ei võiks ristida?”. Kuulamine. Alguses nad kuulasid, siis ütlesid ühe sõna. Aga kui sa lähed ühte majja, koputad uksele ja sulle avatakse ning ütled: “Ma tulen sulle Evangeeliumit kuulutama, Kristuse päästmist”, nad saadavad su ära ja sa rikud Püha Vaimu tegemist. Kuulama. Siis, kuulamise ajal, palve: “Issand, anna mulle õige sõna”. See teeb palju head perekondade külaskäikudel: lasta õigel sõnal välja tulla. Aga peale väljaelamist, peale seda, kui nad on ennast hästi ära seletanud. Ja siis minna edasi, kogudusse, inimesed lähemale aitama, et nad tunneksid ennast hästi … Niimoodi tehakse missiooni. Jeesus, üks kõige ilusamatest kujudest, mida ta kasutab missiooniks, on külvaja oma: külvama. Visatakse Sõna seemnet … Ja ühes Evangeeliumi lauses öeldakse: “Ning külvaja heidab magama ja ei tea, mis toimub, aga Issand on see, kes paneb selle kasvama”. Alati töötada Issandaga, alati. Palun, ärge olge proselitistid, aga evangeliseerijad. Kole on minna perekonna juurde, et lisada liikmeid sellele kiriklikule ärile: see ei ole see. Proselitism ei lähe läbi. Paavst Benedictus ütles ühte lauset, mida me ei pea unustama: “Kirik ei kasva tänu proselitismile, vaid tänu atraktsioonile”, ehk tänu tunnistustele, teenistustele. Olge kõikide teenijad, siis on asjad ilusad.
Siis, on kriisihetki – koguduse preester rääkis enda omadest, mis tal on olnud. Aga ma tahaks teilt küsida – ma ei tee seda! -: kellel teist pole olnud kriisi tõstku kätt. Meil kõigil on olnud üks. Kõikidel. Ja Issand on meie kõrvale alati pannud kellegi, kes on meid aidanud. Ja kui sa oled kriisis, lase ennast aidata. Palu abi. Ära sulge ennast, palu abi. Palu armu almust, ja see tuleb alati läbi venna, õe. Alati. Sest Evangeelium on selline. Jutlusi ei pea inglid: inglid kiidavad Jumalat ja kaitsevad meid, aga kes peab jutlusi? Meie. Meie kõik. See on tee.
Ma tänan teid selle eest, mida te teete. Te olete julged. Ja ka need juveelid, kes on siin, teie lapsed, on lubadus Kiriku tulevikuks. Kasvatage nad heade kristlastena. Ja mulle meeldib, kuidas te laulate, teie. Enne õnnistuse andmist, võiksite laulda laulu Neitsi Maarjale … Kui ma sisenesin, te laulsite üht … Kui te teate veel ühte …
[laul] Ole tervitatud taevaste Kuninganna
Aitäh. Nüüd annan teile õnnistuse.
[Õnnistus]
Palun, palvetage minu eest: ärge unustage!
Kohtumine vaestega
Koguduse preester: Püha Isa, ma tahtsin seletada Teile, kuidas sündis see algatus. See sündis piiskopkonna konverentsi, mille teema oli “Euharistia ja almuse tunnistus”, viljana. Kui meie koostöö tegijad osalesid sellel konverentsil, ja siis kohtumisest, mis meil oli Teiega, sündis soov meie koguduse poolt – koguduse vendade ja õdede poolt – teha midagi konkreetset. Siin polnud midagi. Me võtsime Teid vastu siin, kus nad saavad toitu. Juba aasta aega, üks laupäev jah ja teine ei, iga 15 päeva tagant, teiste prefektuuri kogudustega koostöös. Meie teeme laupäeval, teine kogudus pühapäeval, et enam-vähem katta kogu nädal. Nemad on – see on vili – nemad on vili, meie juveelid, teatud mõttes – nagu Teie kutsute neid. Ja me tõesti oleme selle üle uhked, aga mitte ei tea, mis asja üle, vaid sest paljud inimesed võtavad sellest osa, isegi kui nad ei käi koguduses. Toovad almuseid, annavad mulle almuseid, toovad toitu… Me kasutame ära enda “toidupanka” … Ja siis, meil on 50 perekonda, kellele anname koguduse toitu. Te näete, et reaalsus on väga mitmekesine. Viimaste aastate jooksul on see halvenenud: meil on olnud isasid, kes on kaotanud tööd ning peavad ülal pidama oma perekonda, või lahutatud, kes ei suuda ülal pidada oma perekondi… On möödunud palju inimesi ja igaüks neist on jätnud meile kõigile õnnistuse. Ja ka siin on neid, kes koostööd teevad, kes teenivad: nad on umbes 15 inimest. Siin meil on köök: valmistame toitu siin. Ma tegin seda ebaseaduslikult, sest muidu poleks saanud seda teha, sest mida me teeme? Ja bürokraatia … pistik peab olema teatud viisil – jah, see on hästi tehtud – aga me hüppasime, ja koguduse vennad ja õed on mind julgustanud selles, ma olen õnnelik. Ja me anname seda kingitusena, Teile.
Paavst Franciscus: Ma tänan teid. Koguduse preester kasutas sõna “juveelid”: need, kes vajavad, kellel on kõige rohkem vaja, ühes koguduses, on koguduse juveelid. Siin Roomas, te tunnete diakoni Püha Laurentiuse traditsiooni, kui tagakiusamiste algusaegadel, autoriteedid kauplemiseks lubasid talle, et nad päästavad kõikide kristlaste elu ja palusid – sest tema oli laekur, administraator – viia kogu varandus Rooma piiskopkonda. Päeval, mil ta seda viima pidi, läks ta kõikide linna vaestega. Vaesed on Kiriku aare. See on kole asi, tihti kannatatakse, nagu koguduse preester ütles, kui pole süüa või tööd või on lahutusi või palju asju… Ja Kirik peab kaitsma vaeseid, sest need on tema aare. Tõeline aare, reaalne, elus. Tõsi, Neitsi Maarjas on meie aare, aga ta on Taevas, aitab meid; Jeesus Euharistias, tabernaaklis; ja vaesed on Kiriku elav aare. Ja kui Kirik, või üks kirik, või kogudus, unustab vaeseid, mina ütleks, et ta pühitseb halvasti Euharistiat või ei pühitse seda tõeliselt. Pühitseb seda, aga ei mõista seda Euharistia aaret, kui ta pole suuteline mõistma vaeste aaret. On tõsi, et vaesus on rist, aga Jeesus elas seda: Tema oli vaene, ta elas seda. Ta oli vaene. Ta elas elu vaesena ja esimesed kristlased, paljud olid vaesed, aga neil oli usk Jeesusesse ja järgisid Jeesust. Ja nii, kuna vaesed on Kiriku aare, Jeesus ütleb ka: “Olge ettevaatlikud, sest on ka teine aare: rikkused, üleliigsed rikkused. Ja need rikuvad hinge”. See on Evangeelium. See poleks selleks, et vihata rikkaid, ei. See on selleks, et ta eest palvetada. Me peame paluma, et ta ei korrumpeeruks, et asjad saaksid edasi minna. Aga kurivaim siseneb taskudest, alati: korrumpeerib… Koguduse preester ütles, et kööki tegi nii, nagu sai, sest bürokraatia… Bürokraatia… nad ütlevad sulle: “Jajah, peame tegema seda, seda…” – “Aga see on liiga keeruline, kas pole muu viis?” – “Jah…” [žestikuleerib kätega] bürokraatia, tavaliselt, see lahendatakse altkäemaksudega. Aga näed? [ta näitab saali keskkonda] See on hea tee, hea tee… Tema [koguduse preester] tegi seda, kuidas tahtis, ja probleeme pole. Aga seda ma ütlen, et te oleksite ettevaatlikud: tõsi, kui sul pole vajalikku, on see kole rist. See on tõsi. Aga teadkem, et vaene on Kiriku aare, ja, et Kirik, preestrid, piiskopid, Paavst peavad hoolitsema vaeste eest, nende eest, keda ühiskond kõrvale heidab. Kui paljud kaotavad tänapäeval tööd! Kui paljud ei saa leiba koju viia! Ja kui mehel, naisel, kes peavad leiba koju viima, pole tööd, siis ta tunneb ennast väärikuseta: sest töö annab meile väärikust. Kirik peab olema vaeste lähedal… Jeesus ei sündinud Heroodese lossis, vaid sõimes. Ja seda me peame teadma. Ja me peame palvetama ka rikkade eest, rikkade eest, kellel on liiga palju, kes ei tea, mida rahaga teha ja tahavad rohkem. Vaesekesed. Jeesus jutustab, Evangeeliumis, rikkast, kes pidutses päevast päeva ning maas tema värava ees oli vaene inimene, kes oli koertega, seal, ja sõi leivaraasukesi, mis rikka laualt kukkusid. Jeesus jutustab meile seda. Aga me ei pea vihkama rikkaid, ei: see pole kristlik. Peame nende eest palvetama, et nad kasutaksid hästi rikkust, sest rikkus pole nende oma: Jumal andis seda neile, et nad seda administreeriks. Ja rikkad, need, kes ei mõista seda sõnumit, panevad selle taskusse: see on kole. Aga on inimesi, kellel on raha ja on suuremeelsed, aitavad, administreerivad ja elavad karmi elu, lihtsat elu, tööelu. Me ei pea vihkama, ei, ei! Palvetada nende rikaste eest, kes pole mõistnud, et nende rikkus pole neile, aga andmiseks, administreerimiseks. Kui nemad ei administreeri seda, siis teeb seda kurivaim nende vastu.
Ma õnnistan teid. Ma soovin teile, et Issand oleks teie lähedal, et ta oleks lähedal teie kannatustele, mida on palju. Parim, mida te saate teha, on palvetada nende eest, kes võivad teie olukorda lahendada ja isekuse või mitteteadmise tõttu ei oska seda teha või ei taha seda teha.
[Õnnistus]
Ja teie palvetage minu eest!
Jutlus Euharistia Pühitsemisel
Me oleme kuulnud, kuidas Jeesus jätab hüvasti omakstest Viimasel Õhtusöömaajal, ja palun neil järgida käske, ja lubab, et saadab neile Püha Vaimu: “Mina palvetan Isa ja tema annab teile Lohutaja” – “lohutaja” tähendab “advokaat” – “üks teine advokaat, et ta oleks teiega igavesti: Tõe Vaim” (Jh 14,16-17). Ja Püha Vaim on meis – igaühes meist – ja meie oleme teda saanud Ristimises: me oleme saanud teda Jeesuselt ja Isalt. Ühes teises kohas [Uues Testamendis], jünger ütleb, et me peame säilitama Püha Vaimu, ja ütleb rohkemat: “Ärge kurvastage Püha Vaimu” (vrd Ef 4,30), nagu [et öelda]: “Olge teadlikud, et teie sees on Jumal ise, Jumal, kes saadab teid, kes ütleb, mida pead tegema ja kuidas seda tegema pead; See, kes aitab sul mitte eksida, kes aitab mitte libiseda kiusatusse; Advokaat: Tema, kes kaitseb sind kurjast”. Ja see Vaim on see, mis Peetrus, teises Kirjas, ütleb, et aitab meil “pühitsema Kristust meie südames” (vrd 1Pt 3,15). Ja kuidas? Pühitsemise palvega ja lastes Püha Vaimu inspiratsioonil välja tulla. Tema on see, kes ütleb: “See on hea, see ei ole hea, see on vale teekond, see on õige teekond…”: see viib meid edasi. Ja kui inimesed paluvad seletusi, et miks me kristlased oleme nii, Peetrus ütleb: “Olge valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on” (vrd 1Pt 3,15). Ja seda, kuidas peab seda tegema? Peetrus jätkab: ” Aga seda peab tegema tasadusega ja aupaklikult” (s. 15). Ja siin tahan peatuda.
Suhtluskeel, mis on kristlastel, kes säilitavad Püha Vaimu, mis on antud meile kingitusena, mis on nendel, kes teavad, et neil on Vaim, mis seletab neile [tõde], see keel on eriline keel. Nad ei pea rääkima ladina keeles: ei, ei. See on teine keel. See on tasaduse ja aupaklikkuse keel. Ja see võib aidata meil mõelda, milline on meie suhtumine kristlastena. Kas see on tasaduse või viha suhtumine? Või on see kibe? On väga kole näha inimesi, kes kutsuvad ennast kristlastena, aga on täis kibestumist… Tasadusega. Püha Vaimu keel on magus, ja Kirik nimetab seda “hinge magusaks külaliseks”, sest tema on magus ja annab meile tasadust. Ja aupaklikkust. Ta peab teistest alati lugu. See õpetab meil teistest lugupidama. Ja kurivaim, kes teab, kuidas meid nõrgemaks teha Jumala teenistuses ja kuidas meid nõrgemaks teha Püha Vaimu säilitamises, mis on meie sees, teeb kõik selleks, et meie keel ei oleks tasane ja aupaklik. Ka kristlikes kogudustes.
Täna ma ütlesin, Angelus‘e ajal [Regina Caeli], ja ma tahan seda korrata: kui palju inimesi läheneb kogudusele, näiteks, otsides seda rahu, seda aupaklikkust, seda tasadust ja leiab sisemisi võitlusi usklike vahel. Tasaduse ja aupaklikkuse asemel, leiab loba, needmist, võistlusi, võistlemist, üks teise vastu…; ta leiab mitte viiruki õhku, vaid loba… Ja mida ta siis ütleb? “Kui need on kristlased, eelistan jääda paganana”. Ja läheb ära, pettunult. Sest need ei oska säilitada Vaimu, ja selle “keelega”, et näidata ennast ambitsioonist, kadedusest, armukadedusest, paljud asjad, mis lahutavad meid, viivad inimesi kaugemale. Meie viime inimesi kaugemale. Ja me ei lase Vaimu tööl, inimeste meelitamine, jätkata. Mulle meeldib selle argumendi juurde tagasi tulla alati, sest ma ütlen teile – kogu selgusega! – et see on kõige levinum patt meie kristlikes kogudustes.
Kui ma Neitsile põletasin viirukit, ma alandasin pilku ja ma nägin madu, madu, keda Neitsi Maarja saadab minema, avatud suuga madu, kelle keel tuleb välja. Teile on hea näha, milline on kristlik kogudus, kes ei säilita Püha Vaimu tasaduse ja aupaklikult: see on nagu see madu, kellel on nii pikk keel… Üks koguduse preester, üks kord, ütles mulle, rääkides sellest argumendist: “Minu koguduses on mõned, kes võivad armulauda teha uksest: keel, mis neil on, jõuab altarini!”. Keegi teist võib öelda: “Aga Isa, Teie, räägite alati samast asjast!…”. Aga see on tõde! See hävitab meid! Ja meie peame säilitama Püha Vaimu…, ja mitte asju, mida madu – kurivaim – meile õpetab.
Vabandage, kui ma sellele alati tagasi tulen, aga ma usun, et see on vaenlane, kes hävitab meie kogudusi: loba. Võib olla teeb see teile head, mitte täna – mõnedele täna, mõnedele mõni teine päev – kui te lähete Neitsi Maarjat tervitama, vaadake natuke allapoole ja vaadake seda [mao] keelt ja öelge Neitsile: “Neitsi, päästa mind: ma ei taha olla selline. Ma tahan säilitada Püha Vaimu nii, nagu sina säilitasid seda”. Tema säilitas Vaimu, mis siis tuli ja tegi temast Jumala Poja ema.
Õed ja vennad, tõesti: see teeb mu südamele haiget; see on nagu me viskaksime kive, üksteise vastu. Ja kurivaim lõbutseb: see on karneval kurivaimule, see! Palugem seda armu: säilitada Püha Vaimu, mis on meis. Mitte kurvastada teda, nagu ütleb Apostel Paulus. Mitte kurvastada teda. Ja, et meie suhtumine kõikide ees – kristlaste ja mitte kristlaste ees – oleks tasaduse ja aupaklik suhtumine, sest Püha Vaim tegutseb nii meis: tasadusega ja aupaklikult.