Audients Rändkatehhistidele peale kahekaupa Evangeliseerimist kogu maailmas 25-IX-1984

Püha Johannes Paulus II

Castel Gandolfo, 25. september 1984

«JEESUS KRISTUS ON RÄNDAJA ÜHES TEIEGA, ET MINNA TEISTE POOLE» Castel Gandolfo Paavstipalee õu muutus eile õhtul, Paavsti kohtumise ajal Neokatehhumeeniliste Koguduste rändkatehhistidega, presbüteeriumiks. Seal oli tool, ristimärk rippumas värskelt värvitud seinal, kõnepult Evangeeliumite raamatuga, Rist, Neitsi ikoon. Ning siis vaibad ja lilled: erinevaid värve gladioole, mis andsid kohale sakraalsuse palvete, laulude ja vaikuse vahel. Eilse õhtu kohtumine oli viimane Püha Isaga, enne tänast tagasitulekut Vatikani, see oli veel kord palve, Sõna kuulutamise, kuulamise, mõtisklemise, ettepaneku kohtumine. Kiko Argüello, Neokatehhumeenilise Tee algataja koos Carmen Hernándeziga, tutvustas rahulikel ja mõnikord tulistel toonidel, viimast kohtumisel osalejate rändamise kogemust. Kaks nädalat kahekaupa, need «viimased», need «Riigi lapsed» – ta ütles Püha Isa poole pöördudes – läksid külastama maailma Riike – mitte milletagi, kui mitte vaese ja risti löödud Kristusega – peatudes kuulutama «head uudist» vaestele, kõrvale jäetutele, suurte metropolide nagu Aafrika ja Aasia kaugemate maade koguduse preestritele, et kuulutada usuga, et Jeesus Kristus on Issand ja inimese Lunastaja.

Kiko jutustas Paavstile seda koguduslikku rändamise kogemust, sarnane jüngrite Evangeeliumi omale, kes olles kuulutanud Riigi tulekut, naasid rahus koju ja kogesid Issanda kohaloleku tugevust. Erinevates Euroopa, Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerika, Aafrika, Aasia ja Okeaania Riikides (Neokatehhumeeniliste Koguduste algataja andis Püha Isale ka detailse ettekujutuse sellest evangeliseerimisest läbi rändamise kogemuse) need uued hea uudise sõnumitoojad kannatasid ja rõõmustasid Evangeeliumi pärast.

Rooma paar, noor seminarist Barcelonast, itaallanna, poolakas, hispaanlane ja noor itaalia preester, jutustasid  kohalolijate osavõtmise ja liigutamisega, oma «rändamise kogemust». See oli lõpuks avalik ülestunnistus imedest, mida Jumal teeb oma «ustavate» kaudu, kes sukelduvad maailmasse, et raputada teda religioossest uinumisest ja ükskõiksusest.

Suurest New Yorgi metropolist Brasiilia Favela’deni, Kuuba saarest Hiinani, Itaaliast Skandinaaviani: need oli meie aja evangeelse jutustuse sihtkohad, elatud ja tunnistatud usu ja armastuse jõuga. «Nad pidasid meid ka narkomaanideks – kinnitas noor poolakas oma kogemust jutustades – aga, siis nad said aru, et meil oli kristlik sõnum, mida kõikidele anda, austuse ja armastusega». Jutustus-tunnistus laskus ka  mõndadesse detailidesse, mis ilmutasid Jumala jõudu, mis juhib neid, kes ennast tema hoolde annavad siira südamega.

Järgnevalt toome välja, mida Paavst ütles:

…Nii, ma ütlen teile ühte või kahte või äkki kolm järeldust… vaatame. Esimene on see, et teie järeldustes, teie jutustustes, ma kuulsin Kristuse jüngrite, kes annavad ennast täielikult Issanda hoolde, autentilist vaimu. Õeldakse «rändajad» ja Teie olete rändajad, aga see rändamine tähendab, et Jeesus teeb oma teed teie sees eelkõige ja siis teeb oma teed teiega teiste poole. Et te olete rändajad on juba teisejärguline. Peamine asi on, et Tema on rändaja. Ta tahab olla rändav. Ta tahab olla kohal mitte ainult Kirikus, vaid ka rändavas Kirikus. Kirik peab olema rändav ning alati kõndima; see pole ainult juba korda pandud, organiseeritud, struktureeritud Kirik, vaid Kirik, mis on teel inimeste poole, koguduste poole, rahvaste poole, usklike poole, mitte usklike poole; need jaotamised, need eristamised on Kristuse jaoks olemas erinevalt kui meil; see on esimene järeldus.

Siis see tõesti evangeelne usaldus iseloomustab teie rändamist: ära võta midagi kaasa, ära oma midagi, ära usalda iseennast, vaid panna oma täielik usaldus Ettehooldusesse ning kõigesse, mida Issand teeb. Ja veel, teine omadus on alandlikkus: «Issand on mind päästnud, on mind toonud välja minu pattudest, minu uskmatusest ning siis sain ma elada suurt armu, ma sain Issandalt jõudu. Ma elasin isiklikult seda Issanda jõudu ja tema võimu ning nüüd ma pean kõndima kuulutades seda võimu, veelgi enam, edasi andes seda tema võimu teistele». Issand on võimas – kinnitas kõval häälel Püha Isa -. Ja teie usaldate Issanda võimu ning tahate kogeda seda võimu iseendas ja ka teistes. Issand on võimas oma surmas ja oma ülestõusmises, võimas oma armus, võimas Pühas Vaimus.

Seejärel viimane järeldus oleks see, et mina, saades Rooma piiskopiks ja Paavstiks, selles rändajate ajastul, pidin ise ka muutuma natuke rändavaks. Seal on paralleelsus, kokkusattumus. Aga, pean ütlema, et need teed, mida mina käin on palju leebemad. Jah, on tõsi, et meilt palutakse palju ning ühe päeva programm on juba piisavalt nõudlik, aga peale selle ei minda jalgsi, vaid minnakse “Alitalia” või “Air Canadaga”, siis paavsti autoga, niisiis, ma ei tea, ma arvan, et sellist rändamist teie ei saa aktsepteerida. … Nii, ma küsin endalt: kas ma ei saa muud teha? Kogu alandlikkusega tunnistan seda teie ees, et ma ei saa muud teha. Nii ma ütlen teile, et te lubaksite Paavstil olla rändav nagu ta on ning teie olge rändavad nagu teiec olete. … Niisiis laulame! …Peate midagi laulma: seda, mida te kõikjal laulate ning mille läbi tunnetakse ära, et olete Neokatehhumeenilised “Õnnistatud Maarja, kes sa uskusid”.   (*) Vrd «L’Osservatore Romano», 27. september 1984.