Külastus Spinaceto Püha Johannes Evangelisti Kogudusele 18-XI-1979
Püha Johannes Paulus II
Rooma, 18. november 1979 *
Eriti intensiivne oli kollokvium, mida Püha Isa pidas Neokatehhumeeniliste gruppide esindajatega, kes oma usuteekonda Spinaceto rahva kõrval täide viivad. Ka siin Püha Johannes Evangelistis, nagu ka Püha Luuka koguduses, mida Püha Isa kaks pühapäeva tagasi külastas, olid Kanada Märtrite koguduse Neokatehhumeenid, kes algatasid Usuteekonda. Rändkatehhistide perekond, Giampiero Donnini oma naisega Anna ja tütre Deboraga, tuli Spinacetosse, et aidata seda kogudust, kes veel kohaneb taaskäies nende kristlasteks olemise teekonda. Giampiero Donnini rääkis Paavstile kõikide nimel: Püha Isa, me oleme tõesti õnnelikud ning tänan Issandat, et Te siin olete, sest need kogudused, mis kõnnivad 1974. aastast selles koguduses, avavad evangeliseerimise teekonda, nagu Te ütlesite Apostellikus Üleskutses Tradendae Katehheesis. Nad teenivad topelt, koguduse sees, et kogudus saaks uueneda kaugete vastuvõtmiseks, et vastu võtta eriti marxiste, ateiste, narkomaane, inimesi, kes leiavad ennast, nagu Te täna õhtul jutlusel ütlesite, meeleheitel, tühjana, kelle jaoks pole elul mõtet. Meie, Isa, taasavastame, et Jeesus Kristus on elus ja ülestõusnud: et elav ja ülestõusnud Jeesus Kristus on oma Kirikus, võimuga võita meis olevat surma. Me näeme, Isa, oma abieludes, et Issand on tõesti ehitanud, kus polnud midagi: me olime eraldatud ning Issand andis meile võimaluse mõista, et pöördumine, nagu Te tuletasite Kardinalidele meelde oma kõnes hiljuti, on Kiriku hädavajalik tegu: pöördumine Vatikani II Kirikukogu valguses. Vaata, Isa, me töötame selle jaoks, aitame seda koguduse preestrit, kes meid 1974. aastal kutsus kogudust teenima, mitte liikumise jaoks, vaid selleks, et ta võiks valmistuda vastu võtma kaugeid, neid inimesi, kellel pole enam lootust ja kes kahtleb elumõte üle. Et nad saaksid niimoodi taasavastada enda Ristimist: et nad saaksid näha, et see pole ainult nime registrisse lisamine, vaid see on Jumala võim, mis loob meid uue elu jaoks, lasteks olemise elu, nagu Te mitu korda olete öelnud, see loomuse muutmine.
Meie jaoks, Isa, on suur rõõm dokument, mida Te avalikustasite. See tundus meile tõesti Püha Vaimu annina. Et isegi meie katehhistid – Kiko ja Carmen – mõtlesid, et paluvad Teilt audientsi siin Roomas viie tuhandele katehhistile, täiskasvanutele, kellest kaheksasada on Teie piiskopkonnas, kes toovad seda uuendust edasi kogudustes, selleks et selle dokumendi kaja jõuaks koguduse preestritele ning et see ei kaoks, sest me tõesti näeme, et see on kingitus, mida Püha Vaim teeb oma Kirikule läbi Teie. Veel üks asi, Isa. Meie leiame end, nagu Te ütlete Apostelliku Üleskutse Tradendae Katehheesis, väga tähtsas teenistuses. Rooma piiskopkond – ma räägin Teie piiskopkonnast Piiskopina ja täname Kardinal Vikaari, kes siin on – toob edasi seda uuendust: Jumal tekitas rändkutsumusi. Need üle saja abielupaari lastega- ka Teie kohtusite nedega Püha Luukas – preestrid, noored, noormehed, kes pühendavad oma elu Evangeeliumile kogu maailmas just selleks, et aidata kogudusi selles uuenduses. Hetkel on väga tähtis liturgia katehheesi, evangeliseerimise momendina, sest liturgiata evangeliseerimine on surnud ning kogudus ei kasva. Kuidas võib kasvada üks Kirik Euharistiata? Kuidas võib kasvada üks Kirik, kui pole hetke, kus me saame ennast Jeesuse Kristuse ette panna ja temaga Paasapüha pühitseda? Ehk et oleks võimalus, et Tema tuleks mind välja võtma surma- ja patuolukorras, kus ma olen, et viia mind Isa juurde. Seepärast meil, Isa, on vaja pidada erilist audientsi – kui Te lubate, ütleme need viis, kes seda teekonda Itaalias edasi viivad – et näidata Teile seda evangeliseerimise kogemust, et Te saaks osa võtta rõõmust ja ka probleemidest, mis vältimatult teele satuvad, ning eriti selleks, et nautida Teie osadust ja Teie õnnistust.
Olles tänanud sõnade eest, mida Giampiero Donnini talle ütles, tahtis Püha Isa rõhutada suurele vaimsele ja evangeelsele sisule, mis on tööl, mida selles koguduses tehakse:
Ma pean teile ütlema, et siin on üks L’Osservatore Romano (Rooma Vaatleja) härra ning ta kirjutas üles kõike seda, mida Te ütlesite ning nüüd kirjutab üles kõike seda, mida mina ütlen … ja siis nad avaldavad mõlemaid ning ma arvan, et kui nad kõike avaldavad, siis on see on, ma ütleks, kasum, edukas, sest mida Te ütlesite oli õige, hea, evangeelne ja annab meile kõigile lohutuse, minule endale annab lohutust, sest, kõik see, mida Te ütlesite, näitab, et Kirik teie koguduses, ja nii ka kogu Roomas, rooma Kirik, läbi teie koguduste, on elav Kirik, ning see pole ainult administratiivne reaalsus, kuigi suurte traditsioonidega, vaid sel on elav reaalsus. See elav reaalsus moodustub läbi igaühe meist, kui me oleme tema usuarmuga valgustatud. Usk: paljudel on usk. Ma arvan, et maailmas on väheseid, kellel pole vähimatki usku. Neil on alati midagi. Kuid usul, tema juurtel meie iseloomus on erinevad intensiivsuse tasemed. Niisiis peame me kindlustama, et need juured meie usus, meie iseloomus, meie teadvuses, meie hinges oleksid alati sügavamad. Niimoodi usk, ehitatud meis kõigis, nii tugev meis kõigis, nii teadlik, nii isiklik, muutuks apostellikusk. Ning ma arvan, et eluline mõte teie Neokatehhumeenilistes Kogudustes on selline.
Ilus on ka nimi: neokatehhumeeniline, Neokatehhumeenilised Kogudused. Sest see nimi paneb meid mõtlema Katehhumeenidele, kes kord valmistusid Ristimisele ja isegi pikka aega, kuud ja aastad, eriti paastuajal. Selliselt valmistunud siis, said Ristimise suure tulihingelisusega, väga suure rõõmuga. Need on esimese Paasapühajärgse pühapäeva traditsioonid, valge pühapäev. Nüüd on meil see mõnes mõttes puudu, sest kristlasi ristitakse väikestena, kui nad on ühenädalased, ühekuulised, oleneb vanematest. Puudub natuke see algse Kiriku institutsioon ehk see valmistamine, mis kohustab meid Ristimises. Ristimine muutub valmis asjaks, mitte küpseks saanud asjaks. Niisiis Neokatehhumeenilised liikumised üritavad täiendada, täide viia natuke seda, mida meil puudu on. Mehed ja naised nagu teie juba küpseks saanud, lähevad tagasi oma Ristimise hetkele ning teevad seda, et uuesti elada, valmistada uuesti seda, mis meis igaühes juba on olemas. Me oleme ristitud, Ristimise reaalsus on meis igaühes juba olemas, kuid me peame uuesti nägema, mis on see Ristimine, mis on tema tõeline üleloomulik, jumalik, sakramentaalne dimensioon kõikide rikkuste ja tagajärgedega. Ma arvan, et see on hea tee! Hea tee! Teie teete seda pealegi kogudustes, elate seda kogudustes.
See pole üksildane protsess, see on koguduse protsess, protsess koos. Elate rõõmuga taasavastada Ristimist, selle tõelist tähendust, selle täielikku reaalsust: koos, koos! Ja niimoodi vaim, mis liigutab igaühte meist, läheb edasi teistele ja toimub kogemuste, kirglikkuse, rõõmu vahetus. See väljendub ka palves, ka lauludes: need kogudused laulavad, ja kuidas nad laulavad! Ning siis kindlasti koguduse jaoks selline kogudus, selline grupp on tõesti pärm, sest, nagu Te ütlesite, on tõesti paljusid, kes on kaugelt tulnud, aga ka paljusid, kes elavad kaugel, elavad erinevates ideoloogiates, erinevates muredes.
On vaja, et teised, teadlikud Ristimise tähendusest, elaksid nende lähedal, et suunata mõistmisele. Ka nemad on ristitud, suures enamuses. Ma ei arva, et oli palju mitte ristituid selles koguduses. Kuid kord ristitud, see Ristimine on enam-vähem muutunud surnuks, see on nagu surnud! On vaja teisi, koguduse kaasliikmeid, kes tulevad ja panevad taas elama seda Ristimist nende sõprades, naabrites jne. Niisiis on see tõesti pärm. Ning pärm peab imbuma massi, nagu ütleb Kristus Evangeeliumis. Hästi, arvame, et meie oma võib kõike kirjutada… laseme tal L’Osservatore Romano‘sse kirjutada. Hästi, õnnistus kogu südamest: igaühele teist, teie perekondadele ja teie kogudustele.
(*) Vrd. «L’Osservatore Romano», 19.-20. november 1979, helisalvestusest tehtud täiendustega.