Külastus Casal Morena Püha Anna kogudusele 2-XII-1984

Püha Johannes Paulus II

Rooma, 2. detsember 1984

Neokatehhumeenilised, kes olid sadakümme, kuid kes olid kohal kõikide perekondadega, olid esimesed, kes kohtusid Johannes Paulus II-ga. Nad võtsid ta vastu saalis, mida nad tavaliselt kasutavad Missa pühitsemiseks, nendele iseloomuliku stiiliga, lauldes ja rütmistades häält käte plaksutamisega. Tõeline arm meie koguduse jaoks, ütles nende isa Amedeo ning kordas seda Paavstile tutvustades talle neid, kes, olles koguduse kõrval esimesest hetkest alates, kui veel polnud muud kui väike kabeli ruum, kuhu ei mahtunud peaaegu sada inimestki, oskasid edasi anda, eelkõige noortele, kes valmistusid kristliku algatuse sakramente saama, oma kuulamise ja Jumala Sõnaga silmitsi seismise vaimu. Nendega, nagu ütles isa Amedeo, oleme elanud esimest vaesust: kui meil polnud isegi ruumi, et koos olla; nendega me elasime teist vaesust: et meie süda oli nii vähe toidetud Kristuse vaimust nagu me avastasime seda seistes silmitsi tema Sõnaga; nendega me elame seda kolmandat vaesust: milliseks on muutunud meie käitumine Armu ees, mida iga päev antakse meile ja mida me tahame säilitada tõelise südame rikkusena. Paavst, selle järel kui üks kolme koguduse esindaja oli talle lühidalt jutustanud juba tehtud Tee samme, lausus kohale tulnutele järgmised sõnad:

Te juhatasite mind väga hästi sisse sellesse, mis on teie kogudus selles kihelkonnas. Seda tegi koguduse preester enne ja siis teie oma esindaja kaudu. Ma näen, et see kogudus ehitatakse ka hoonena, materiaalselt, aga me teame hästi, et kogudus ehitatakse eelkõige usule, Ristimisele, mis valmistab meid Euharistiale: see ongi vaimne ehitus. Ristimine tähendab ka Katehhumenaat ja Neokatehhumenaat tähendab, et peab alati naasma sellele Teele, mis ükskord valmistas meie esmaseid, esimesi kristlasi, Ristimisele, et saada Jumala lasteks, et saada Kristuse kaaspärijateks. Vaat, neokatehhumeeniline, ajalise reaalsusena, tähendab kogudust, kes leiab taas kihelkonnas kristliku elu uudsust, selle värskust, selle originaalsust, sest see ongi elu oma tervklikus tähenduses, jumalik elu. See on elu, mis ootab meid kogu igavikuks, mitte ainult need eluaastad maa peal. Elu Jumalaga, elu Jumala lastena, hingestatud Jumala ainusündinud Pojast, kes on Sõna, lihaks saanud ja sündinud Neitsis Maarjast: Jeesus Kristus. Ma soovin teile, et te oleksite kristliku elu uudsuse hea pärm selles Püha Anna koguduses.

Õnnistan teid südamest.   (*) Vrd «L’Osservatore Romano», 3.-4. detsember 1984.