Neokatehhumeeniline Tee rõõmustab, kogu Kirikuga, Õnnistatud Charles de Foucauldi kanoniseerimise üle.
15. mail 2022 Charles de Foucauld, keda tuntakse Jeesuse Venna Carlosena ja kelle Benedictus XVI kuulutas Õndsaks 13. novembril 2005, lõpetab oma teekonda altaritele ja kuulutatakse pühakuks, kuna Püha Tool on teda tunnustanud ja Paavst Franciscus on oma heakskiitu andnud, uus ime, mis tema eestkostele on omistatud.
Selles lühikeses märkuses tahame osutada sügavale sidemele, mis iga Jumala karismaatilise anni spetsiifilisuses eksisteerib, selles “universaalses vennas”, nagu Charles de Foucauld kutsutakse – kelle vaimsusest on tulnud 19 ilmikute perekonda, preestrit, religioosseid mehi ja naisi – ning Neokatehhumeenilise tee algatajad Kiko Argüello koos Carmen Hernándezega.
Need sidemed on mitmed ja sügavad ning ulatuvad tema pöördumise hetkest kuni intuitsioonini varjatud elust vaeste keskel, viisist, kuidas olla “vaene vaeste seas”, kuni “unistuseni” pühima sakramendi pühitsemise Kabelist Õndsuste mäel… Toome siin lühidalt välja kõige olulisemad hetked.
Esimene on hüüe, palve Jumala poole eksistentsiaalse kriisi hetkel, jumalaotsingutest: “Mu jumal, kui sa oled olemas, siis tee, et ma sind tunneks,” on Charles de Foucauldi kuulus üleskutse; “Kui Sa oled olemas, tule, aita mind, sest minu ees on surm!” [1], on Kiko palve. Ta ise ütleb: “Küsisin endalt: kes ma olen? Miks on maailmas ebaõiglus? Miks sõjad?… Ma kaugenesin kirikust selleni, et hülgasin ta täielikult. Olin sattunud sügavasse kriisi otsides oma elu mõtet… Olin sisimas surnud ja teadsin, et mu lõpp, varem või hiljem, oleks olnud enesetapp” [2]. Intuitsioonifilosoofi Henri Bergsoni kaudu sai Kiko Jumala olemasolu “esimese valguse”. Ta astus oma tuppa ja hakkas hüüdma selle Jumala poole, keda ta ei tundnud. “Ma karjusin talle: “Aita mind! Ma ei tea, kes sa oled!”. Ja sel hetkel halastas Issand minu peale, sest mul tekkis Issandaga kohtumisest sügav kogemus, mis mind üllatas. Mäletan, et nutsin kibedalt, pisarad langesid, pisarad voolasid…”. See on Jumala olemasolu kindlus.
See Kiko ja Neokatehhumeenilise Tee jaoks ettenägelik kohtumine leidis aset radadel, mida tunneb ainult Jumal: dominiiklasest teoloog isa Aguilar oli saanud Juan Marchi Fondilt stipendiumit, et leida kokkupuutepunkte protestantliku ja katoliku kunsti vahel, peatse Vatikani II kirikukogu tähistamise eel. Enne selle reisi alustamist läbi Euroopa ja enne selleks valmistumist tahtis isa Aguilar viia Kiko Los Monegrose kõrbesse Farletesse (Saragossa provints), kus olid Charles de Foucauldi Väikesed Vennad. Siin sai Kiko kohtuda Väikevendade asutajaga isa R. Voillaume’iga ja lugeda Charles de Foucauldi elukäiku, jäädes lummatud eelkõige Jeesuse ja Naatsareti perekonna varjatud elu avastamisest. [3]
Kikol oli Johannese XXIII kõnet kuulates intuitsioon, et kiriku uuenemine toimub läbi vaeste. “Veendunud selles ja selles, et Jeesus Kristus samastub maa vaeste ja viletsatega, läksin Palomerase slummisse”. “Ma jätsin kõike ja kõiki maha,” ütleb Kiko. “Samuti oma paljutõotavat maalikunstniku karjääri ja läksin elama slummisse. Charles de Foucauldis leidsin elamisvalemi: Püha Franciscuse kujutise, Piibli – mida kannan siiani kaasas, sest loen seda iga päev – ja kitarri… Charles de Foucauld’ilt õppisin ma Kristuse peidetud elu kujutist, olla Kristuse jalgade ees vaikselt, inimkonna poolt hüljatuna, hävitatuna, olles viimane ja tema jalge ees” [4].
Kui Kiko Palomeras Altase slummisse läks, järgnes ta Charles de Foucauldi jälgi Kristuse peidetud elus, ilma mingisuguseta sotsiaalabi programmita. Kiko jutustab: „Ma ei läinud sinna, et õpetada neid inimesi lugema ja kirjutama või sotsiaalabi andma, mitte isegi evangeeliumi kuulutamiseks. Ma läksin sinna, et olla Jeesuse Kristuse kõrval. Charles De Foucauld oli andnud mulle valemi, et elada vaeste seas vaese inimesena, vaikselt. See mees teadis, kuidas elada vaeste seas vaikselt tunnistajana. Tema ideaal oli varjatud elu, mida Jeesus elas kolmkümmend aastat Naatsaretis, midagi ütlemata, inimeste keskel. See oli Charles de Foucauldi vaimsus: elada vaikuses vaeste seas. Foucauld andis mulle valemi oma kloostriideaali realiseerimiseks: elada vaesena vaeste seas, jagades oma kodu, tööd ja elu, kelleltki midagi küsimata ja tegemata midagi erilist. Ma ei mõelnud kunagi kooli või dispanseri (tasuta raviasutus) rajamisest ega muud seesugust. Tahtsin lihtsalt olla nende seas, jagades oma reaalsust” [5].
See hetk on konstitutiivne ja hädavajalik kerügma kuulutamiseks, mis käib kaasas kogu Neokatehhumeenilise Tee evangeliseerimisega: Jumal armastab meid ja tuleb meile vastu, isegi meie patuste olemise sügavustesse, meie “viimase” olemise sügavustesse, et meid päästa. Sellel Charles de Foucauldi intuitsioonil, mille Kiko omaks teeb, põhineb tema Jeesuse Kristuse ja tema missiooni kogemus.
Charles de Foucauldi Pühakuks Kuulutamine on hea uudis kogu Kirikule ja Neokatehhumeenilisele Teele. Mitu korda on Kiko meelde tuletanud, et on kolm Pühakut – ja kolm prantslast –, kes viisid ta slummisse: Lisieux Püha Teresa, Kolmainsuse Püha Isabel ja Charles de Foucauld. Sõnumis, mille Neitsi talle annab: „Peame looma kristlikke kogudusi nagu oli Püha Naatsareti Pere, kes elaksid alandlikkuses, lihtsuses ja kiituses. Teine on Kristust,” alandlikkust esindab Püha Charles de Foucauld, lihtsust Jeesuslapse Püha Teresa ja kiitust Kolmainsuse Püha Isabel.
Esitleme nüüd inspiratsiooni, mis täitub 50 aastat hiljem ja mis on väga sügav. Kiko ise selgitas seda Piiskoppide kogunemisel Õndsuste mäel: „Oleme täitnud unistuse, ütleme nii, suurepärase idee; see tähendab, et Õndsuste mäel oleks kabel Püha Euharistia tõeliseks ja püsivaks kohalolekuks. Meie, Neokatehhumeeniline Tee, kelle kujuks on Naatsareti Püha Perekond, oleme üllatusega näinud, et me oleme väga lähedased õndsale Charles de Foucauldile, kes tahtis, tal oli intuitsioon, Naatsareti varjatud elu missiooni… Charles de Foucauld avaldas mulle muljet oma intuitsiooniga Kristuse varjatud elust, Naatsareti Perekonnast… See on veel üks pintslitõmme… Nüüd, siin, inaugureerime kabeli. Charles de Foucauld mõtles selle koha ostmisele, sest ta tundis Jumalalt, et Õndsuste mäel pidi olema kabel, kus päeval ja öösel oleks Püha Euharistia pidev kohalolek [6].
Vend Charles veetis pikki tunde mõtisklevas palves tabernaakli ees. Tema vaimsetes kirjutistes näete seda soovi, seda kirge olla Kristuse kohaloleku lähedal.
“Kummardamine… see vaikne pilk, kõnekam, kui tuhat sõna… see vaikne pilk, mis sisaldab kõige kirglikumat armastusavaldust…” (Vaimsed kirjutised, lk 59)
„Mu Issand Jeesus, sa oled Pühas Armulauas: sa oled seal, minust ühe meetri kaugusel, selles tabernaaklis! Sinu keha, hing, jumalikkus… Kui lähedal sa oled mulle, mu Jumal! Mu päästja, mu hea Jeesus, mu vend…” (Vaimsed kirjutised, lk 69)
“Mu jumal, anna mulle pidev tunne oma kohalolekust ja samal ajal see kartlik armastus, mida kogetakse selle juures, keda kirglikult armastatakse ja mis muudab võimatuks lahutada oma silmi armastatud inimesest.” (Vaimsed kirjutised, lk 51)
Täpselt selle kohta kirjutas Charles de Foucauld: „Ma arvan, et minu kohus on püüda omandada Õndsuste mäe arvatav asukoht, et kindlustada selle omandiõigus Kirikule, loovutades selle hiljem Frantsiskaanidele, ning samuti pingutada, ehitada altar, kus peetakse igavesti iga päev missat ja kus meie Issanda kohalolu on Tabernaaklis…” [7]. Pühak mõtiskles ja palvetas palju selle kavatsuse üle ning pani kirja kuupäeva, mil ta seda tegi: 26. aprill 1900, Meie Hea Nõuandja Jumalaema suurpüha. Ta on sügavalt veendunud, et siin, Mäeutlusel, võetab ta vastu oma kutsumust „jäljendada võimalikult täiuslikult meie Issandat Jeesust oma varjatud elus” radikaalsema ja lõpliku pühitsusega. „Seal saan ma oma ligimese heaks lõputult rohkem, oma ainsa püha ohvri ohverdamisega… asetades tabernaakli, mis ainult Pühima Sakramendi kohalolekuga pühitseb nähtamatult ümbrust, samamoodi nagu meie Issand emaihus pühitses Johannese maja… nii nagu ka palveränduritega… külalislahkuse, almuse ja armastusega, mida püüan kõigiga praktiseerida. [8]
Õndsa Charles de Foucauldi unistus täitus 2008. aasta Ülestõusmispühade oktaavi ajal, kui Rahvusvahelises Domus Galilaeae Keskuses, mis asub Õndsuste mäe tipus (Korazim – Galilea), Euroopa kardinalide ja piiskoppidega peetud konviventsi ajal – Redemptoris Materi seminaride rektorite ja Neokatehhumeenilise Tee rändmeeskondadega, usu- ja liikumisjuhtide ning tsiviilvõimudega – Jeruusalemma Ladina Patriarhi, Piiskop Michel Sabbahi, ja muude riitustega piiskopitega ning Püha Maa Hoidjaga, õnnistas ja avas Püha Maa Redemptoris Materi Misjonäriseminari keskel asuva kabeli, mis on avatud erinevatele idamaistele riitustele. Katusele asetati Kiko Argüello valmistatud skulptuur, mis kujutab Jeesust ja kaheteistkümmet apostlit Mäejutluse kuulutamise ajal. Õndsa Charles de Foucauldi unistus on pitseeritud Kiriku evangeliseeriva missiooniga.
Ja alates 2008. aasta Paasapühast on päeval ja öösel sajad Piiskopid ja Kardinalid, tuhanded preestrid ja sajad tuhanded õed ja vennad viielt kontinendilt koos Domus Galilaeae vendade ja Redemptoris Materi seminaristidega, on veetnud ja veedavad jätkuvalt aega pidevas kummardamises Pühima Sakramendi ees selles paigas, mis peegeldub Galilea järves. Koht, mida kaunistab Issanda Mäejutluse kuulutamine, Jeesuse Venna Carlose unistus ja ka originaalne arhitektuur, Kiko Argüello geniaalne kätetöö.
Siit lauldakse tänu- ja õnnistuslaulu Isale päästetöö eest, mis on täidetud Kristuses Püha Vaimu anniga, „kes nähtamatult pühitseb ümbrust”, ja lakkamatult palvetatakse kogu maailma Kiriku evangeliseeriva missiooni eest.
Palugem pühakut Charles de Foucauldit, kes on Neokatehhumeenilise Tee alguses Kikot inspireerinud, et ta annaks oma Õndsaks kuulutamise puhul Neokatehhumeenisele Teele erilised armud.
Ezechiele Pasotti
[1] Kiko Argüello, Kerügma. Vaestega slummides, Buenas Letras, Madriid, 2012, lk 23.
[2] Kiko Argüello, Noortega kohtumine Assisis, 1. november 1996.
[3] Ibidem.
[4] Kiko Argüello, El kerigma…, lk 29-30.
[5] (Madrid – Veebruar 1972 – Sakramentinide Kogudus)
[6] Korazim (Iisrael) – Domus Galilaeae, Piiskoppite Konvivents, märts 2008.
[7] “L’Affaire du Mont des Beatitudes” võetud R.Bazin, Charles de Foucauld Naatsaretis 1897-1900, Ed. Soeurs Clarisses-Nazareth 1994 – lk 57-59.
[8] Ibidem.