MIS ON NEOKATEHHUMEENILINE TEE?
TEOLOOGILIS-KATEHHEETILINE KUULUTUS KÕIGE VAESEMATE SEAS
Neokatehhumeeniline Tee sündis 1964. aastal Madriidis (Hispaanias), Palomeras Altase slummides, kus elasid ühiskonna heidikud: mustlased ja kurjategijad, enamasti kirjaoskamatud, hulkurid, vargad, prostituudid, noored kurjategijad, emigrandid jne. Just nende seas hakkaski idanema nägemus Neokatehhumeenilisest Teest. Vaeste ja tõrjutute hulgas võis ka näha, et kuuldes surnud ja ülestõusnud Kristuse kuulutust, äratas Püha Vaim kristliku pühendumise protsessi Algkiriku katehhumenaadi (ristimiseks ettevalmistamine) kujul.
1959. aastal anti Hispaania maalikunstnik Francisco José Gómez Argüellole (Kiko), Riiklik Maalipreemia. Pärast eksistentsiaalset kriisi avastas ta süütute kannatamises Ristilöödud Kristuse müsteeriumit, mida nüüd elavad läbi ühiskonnast väljatõugatud. See kogemus viis Kiko kõigest loobumiseni ja Charles de Foucauldi jälgedes läks ta elama vaeste sekka Palomeras Altasesse.
Seal koges ta Neitsi Maarja ilmutust: “Tuleb taastada kristlikud kogukonnad nagu Naatsareti Püha Pere, kes elavad alandlikkuses, lihtsuses ja Jumala kiituses. Teine on Kristus.”
Hispaanlanna Carmen Hernández, kel oli juba keemia bakalaureusekraad, õppis siis Jeesus Kristuse Misjonäride Instituudis. Peagi sai ta teoloogiakraadi Valencia Dominiiklaste ülikoolis ning saab Vatikani II Kirikukogu uuendustest teada läbi liturgiaksperdi Mons. Pedro Farnés Schereri.
Elanud kaks aastat Iisraelis, puutus ta Pühal Maal kokku juudi rahva elava traditsiooniga ning Püha Maa paikadega. Naasnud Madridi, lootis ta moodustada misjonirühma Oruros (Boliivia) kaevurite evangeliseerimiseks. Seda tänu tolleaegse La Pazi peapiiskopi Mons. Jorge Manrique Hurtado toetusele. Oma õe kaudu kohtus Carmen Palomerase slummides Kiko Argüelloga. Peagi seadis ta ka endale telgi tehase lähedusse ja siitpeale algas nende koostöö.
ESIMENE KOGUDUS MADRIDI PALOMERASE SLUMMIDES
Ühelt poolt Kiko kunstnikunatuur, tema eksistentsiaalne kogemus, samuti kogemused katehhistina Cursillos de Cristiandadis. Teisalt Carmeni evangeliseerimispüüd ja teadmised Paasamüsteeriumist ning Vatikani II Kirikukogu uuendustest ning elu koos ühiskonna heidikutega. Kõik see kokku oli kui laboratoorium, milles sündis kerügmaatiline, teoloogilis-katehheetiline süntees, mis on selgrooks sellele täiskasvanute evangeliseerimise protsessile, milleks on Neokatehhumeeniline Tee.
Nii sündis esimene kogudus, mis oli rajatud kolmjalale: Jumala Sõna, Liturgia ja Kogudus, mis viivad vennaliku osaduseni ja küpse usuni..
See oli uus katehheetiline kogemus, mis sündis uuenduslikust oikumeenilisest Vatikani II Kirikukogust ning võeti hästi vastu ka tolle aja Madridi peapiiskopi Mons. Casimiro Morcillo poolt. Just tema julgustas Tee rajajad oma kogemust jagama neis kogudustes, kes seda soovisid. Kogemust edastati järk-järgult Madridi piiskopkonnas, samuti Zamoras ja teistes Hispaania piiskopkondades.
TEE JÕUAB ROOMA
Peale esimese koguduse tekkimist vaeste seas ja peale seda, kui Kiko ja Carmen kutsuti mõnede Madridi koguduste preestrite poolt viima seda kogemust nende kogudusse, nagu Zamorasse, erinevatesse keskkondadesse, jõudsid nad Rooma läbi Mons. Dino Torreggiani, Kiriku Sulaste Instituudi rajaja (marginaliseeritute, mustlaste ja migrantide pastoraalile pühendatud preestrite kongregatsioon) ning kelle õndsakskuulutamise protsess on täna veel käimas.
Torreggiani kohtus Kiko ja Carmeniga Avilas (Hispaanias), kuulates katehheese Santiago koguduses aastatel 1966-67. Ta nägi Kiko ja Carmeni kogemustes vastust ning vajadust kuulutada evangeeliumit neile, kes on jäänud Kirikust eemale. Ta kutsus Kiko ja Carmeni Rooma ning nende saatjaks oli Sevillast pärit preester.
Enne reisi algust kohtusid Kiko ja Carmen Madridi peapiiskopi Mons. Casimiro Morcilloga, kes oli nende Hea Sõnumi kuulutamist slummides toetanud ning aitas levitada Teed pealinnas. Morcillo andis neile soovituskirja Paavsti vikaari, Kardinal Angelo Dell’Acqua jaoks Roomas ning teise Firenze Kardinali, Ermenegildo Floriti jaoks.
Kiko ja Carmen saabusid Rooma 1968. aasta juulis. Varsti pärast seda viis Torreggiani nad Pompeya Jumalaema juurde (Napolis), et usaldada kogu misjon mariaanlikule eestkostele, mis oli toona riigis väga populaarne.
Nendega läks kaasa ka isa Dino, et külastada mõned koguduse preestrid ja selgitada Tee olemust ning selle sõndi Madridi vaeste keskel. Paraku polnud Kirikukogu uuendused toona veel mõistetud, mistõttu ei võetud neid omaks. Oli hetki, mil Kiko tundis kutset minna uuesti elama Rooma Borghetto Latino vaeste sekka, oodates, et Jumal näitab oma tahtmist.
Ajal, mil Kiko elas Roomas allakäinud ning lagunenud linnaosas, olid mõned noored üllatunud tema kogemustest ning kutsusid teda koguduste kongressile Nemi piirkonnas (väljaspool Roomat).
Kikol paluti rääkida oma kogemustest aulas, mis oli täis enamjaolt vasakpoolsete vaadetega noori. Pärast loengut kutsuti Kiko rõõmsale ja rahvarohkele missale, Kanada Märtrite kiriku krüptis, kus kõlasid kitarrihelid. Seal küsiti Kiko arvamust, kes vastas neile: “Kirik ei uuene kitarrihelide, vaid Kerügma ja Paasamüsteeriumi kuulutuse kaudu.”
Veidi aja pärast kutsus sama noortegrupp Kikot kaasa retriidile, kus talle pakuti võimalust alustada Tee katehheese nende koguduses.
Sel viisil, 2. novembril 1968. aastal, sündis Kanada Märtrite kirikus esimene neokatehhumeeniline kogudus 70 inimesega.
Peagi levis Tee teistesse kihelkondadesse ning Kiko ja Carmeni meeskonnaga liitus isa Mario Pezzi.
TEE, VATIKANI II KIRIKUKOGU VILI
1974. aastal, tunnistas paavst Paulus VI oma audientsil esimeste neokatehhumeeniliste kogudustega Teed Vatikani II Kirikukogu viljana: “Siin on Kirikukogu viljad! Te teete pärast Ristimist seda, mis algne Kirik tegi enne: varem või hiljem, see on teisejärguline. Tähtis on aga, et te vaatate kristliku elu ehedust, täiust, koerentsust ja siirust. Ja sellel on määratu väärtus, mis trööstib meid väga (…) Ja kui palju rõõmu annab meile teie siinviibimine ja energia!
Ka järgmised paavstid on edendanud ja tunnustanud Teed Püha Vaimu viljana ja inspiratsioonina, mis toetab Kirikut. Isegi Johannes Paulus I, kes oli Veneetsia patriarhina vastu võtnud Kiko ja Carmeni, et alustada Teed piiskopkonnas.
Püha Johannes Paulus II edendas, tugevdas ning lihtsustas täiskasvanutele mõeldud kristliku algatuse arengut, soodustades uusi misjoni vorme ja kutsumusi nagu misjonipered ning piiskopkondlike Redemptoris Mater preestriseminaride avamine.
1990. aastal kirjutas püha Johannes Paulus II Ogniqualvolta kirjas: “Tunnistan Neokatehhumeenilist Teed katoliiklikku vormimise teena, mis sobib hästi tänasesse ühiskonda ja aega”, ning “sellepärast soovin väga, et vennad Piiskopid väärtustaksid ja aitaksid – koos oma preestritega – seda tööd uue evangeliseerimise jaoks.”
ESIMESED MISJONI VILJAD JOHANNES PAULUS II-GA
Nii laienes Neokatehhumeeniline Tee katoliikliku vormimise ja usu küpsemise teena, ilmuvad selle kristliku reaalsuse evangeliseerimise esimesed viljad ja karismad. 1986. aastal võttis püha Johannes Paulus II rõõmu ja soosinguga vastu uudise esimesest Redemptoris Materi seminarist Roomas.
Alates 1984. aasta noorte Juubelist ning esimesest Ülemaailmsest Noortepäevast (ÜNP), mis oli püha Johannes Paulus II poolt kokku kutsutud 1986. aastal, on tuhanded noored Neokatehhumeenilisest Teest saatnud Püha Isa nendes päevades. Sellest ajast on igal ÜNP-l Neokatehhumeenilise Tee rajajad organiseerinud ka ühe kohtumise peale neid päevi, kus tuhanded poisid ja tüdrukud väljendavad oma valmidust elada kas preesterina või pühitsetud elu.
Aastal 1988 saatis püha Johannes Paulus II Porto San Giorgios (Itaalia) sada perekonda kuulutama Evangeeliumit erinevatesse maailma piirkondadesse.
Alatest 1997. aastast oli ta samuti Neokatehhumeenilise Tee Põhikirja liikumapanev jõud.
PÕHIKIRJA KINNITAMINE BENEDICTUS XVI-GA
Benedictus XVI on samuti edendanud, toetanud ja julgustanud Tee misjoni laienemist. Oma pontifikaadi jooksul, aastal 2008, kinnitati lõplikult põhikirjad Pontificium Consilium pro Laicisi (Ilmikute Paavstliku Nõukogu) poolt. Aastal 2010 andis Congregatio pro Doctrina Fidei omakorda õpetusliku heakskiidu kristliku õpetuse juhatusele.
UUS TÕUGE PAAVST FRANCISCUSELT
“Tänan Issandat rõõmuga teie usu ja leegitseva kristliku tunnistuse eest, Jumal olgu tänatud! (…) Ma tänan teid kõige eest, mis te teete Kirikus ja maailmas,” ütles Paavst Franciscus 2014. aastal oma esimesel audientsil Tee vendade ja asutajatega.
Nüüdki on Paavst pidulikult teele saatnud misjoniperesid, preestreid ja uusi Missio Ad Gentes kogudusi ristiusust eemaldunud piirkondadesse üle kogu maailma.
6. märtsil 2015. aastal, oma audientsil Teega, pöördus paavst Tee algatajate ja liikmete poole nii: “Tervitan Neokatehhumeenilise Tee rajajaid, Kiko Argüellot ja Carmen Hernándezi ning Isa Mario Pezzit; samuti väljendan ma neile tunnustust ja tänu kõige eest, mida nad teevad Kiriku heaks läbi Tee. Ma ütlen alati, et Neokatehhumeeniline Tee on hindamatu õnnistus ja abi Kirikule!”
TEE TÄNAPÄEVAL
19. juulil 2016. aastal suri Carmen Hernández, kes rajas koos Kiko Argüelloga Neokatehhumeenilise Tee. Ta on maetud Madridi Redemptoris Mater seminaris. Kuid rahvusvahelisel vastutaval rühmal oli nüüd vaja üks lisaliige ning Püha Tool tegi vastava taotluse – nagu Tee põhjakirjad ette näevad. Poolteist aastat hiljem liitus rühmaga hispaanlanna María Ascensión Romero, kes oli olnud 25 aastat rändkatehhist Venemaal.
Neokatehhumeeniline Tee on piiskoppide ning koguduse preestrite teenistuses ristimise ja usu kogemise nähtava teekonnana, pakkudes usukogemust neile, kes soovivad oma elus kristlikku pühendumust taaselustada.
Tee, on nagu rännak, mida elatakse kihelkondades, väikestes kogudustes, mis koosnevad eri vanuses ning sotsiaalse taustaga inimestest – viies neid järk-järgult lähemale Kristusele ning muutes nad aktiivseteks kaastöölisteks Kirikus ning Hea Sõnumi usutavateks tunnistajateks. See on võimalus täiskasvanutele kogeda kristlikku pühendumist ning valmistuda ristmiseks.
Neokatehhumeenilise Tee andmed
Uuendatud 2025. aasta juulis:
Kogudused: 20 300
Piiskopkonnad: 1392
Kiihelkonnad: 6197
Riigid: 139
Piiskopkondlikud misjoniseminarid:
Redemptoris Mater seminarid: 116
Seminaristid: 1903 ja 61 diakonit
Redemptoris Mater seminarist tulnud preestrid: 3263
Misjonipered:
Misjonipered: 936, kes evangeliseerivad 209 Missio ad Gentes’is 68 riigis.
Usuteed tugevdades ja toetades: 738 erinevates riikides.
Perekonnad rändkatehhistide gruppides: 300
RAHVUSVAHELINE GRUPP
Alatest 2018. aastast koosneb Tee rahvusvaheline vastujate grupp Kiko Argüellost (Tee vastutaja), María Ascensión Romerost ja isa Mario Pezzist. Tee asutajad olid Kiko Argüello, Carmen Hernández ja isa Mario Pezzi (aastatel 1964 – 2016). Pärast Carmeni surma, 19. juulil 2016. aastal, liitus vastavalt Tee Põhikirjale grupiga Maria Ascensión Romero. Grupi eesmärk on Tee jätkamine kõikjal maailmas, tehes koostööd iga riigi rändkatehhistidega. Nende kohustuste hulka kuulub ka juhtida Neokatehhumeenilise Tee teostust ning selle põhimõtete järgimist (autentsust), ametliku põhikirja täitmist, erinevatele küsimustele õigeaegset vastamist, suhteid piiskoppidega; samuti püsivate suhete hoidmist Püha Tooli Ilmikute, Perekonna ja Elu Dikasteeriumiga muuhulgas.
