Kanal TV2000 tegi isa Mario Pezziga intervjuu tema kogemusest Neokatehumenaalse Tee Initsiaatorite Kiko ja Carmeni (nüüdsest Ascensión) meeskonna preestrina.
Lae alla intervjuu ja subtiitrid
Ajakirjanik Mónica Mondo, 20. märtsil 2022, Rooma (Itaalia) TV2000 telesaates “SOUL” antud intervjuu transkriptsioon Isa Mario Pezziga.
Preester, comboni misjonär, isa Mario Pezzi, Don Mario Pezzi, kuidas teile meeldib, et teid kutsutakse?
Isa, sest ma olen endiselt südamest Comboni misjonär.
Olete neokatehumenaalse tee rahvusvahelise meeskonna preester, kus olete algataja koos Kiko Argüello ja Carmen Hernándezega, isegi kui ütlete, et ei tahtnud midagi algatada.
Ei, ma ei ole algataja. Algatajad on Kiko ja Carmen. Mind kutsuti 1971. aastal olla kaasas rändpreestrina, sest igas rändmeeskonnas on preestri kohalolek oluline.
Aga te olete esimeste seas.
Jah, esimeste seas küll.
Ja eriti täna, pärast Carmen Hernándezi surma, vastutate koos Kiko Argüello ja María Ascensión Romeroga Tee eest kogu maailmas. Teid on nii palju, eks? Kuidas te neid nimetate? Vennad, lapsed?
Vennad ja ka lapsed ja lapselapsed…
Olete sündinud Gottolengos, Brescia lähedal. Te poleks osanud arvata, et reisite üle maailma.
Ei, absoluutselt mitte.
Kuidas sinust misjonär sai?
Mul oli kutsumus preesterlusele väga varakult, lapsena. Siis leidsin ühe misjonäri, kes otsis kutsumusi. Preester kutsus mind seda otsima ja pärast kuu aega katsetamist – nad kutsusid seda nii, et näha, kes olid liitunud – valisid nad mind seminari astuma. Tollal astuti “quinta elementare’i” (kuueaastaselt, ndt), sest “quinta” ehk vieenda lõpus oli konkreetne eksam, selleks et pääseda järgmistesse klassidesse. Ja sealt edasi kogu minu formatsioon jätkus.
Eriti orienteeritud Aafrikale. Siis leidsite Tee. Kuidas te selle leidsite? Kuidas see juhtus? Peale seda, peate mulle seletama, mis on Neokatehumenaalne Tee.
Jah, kuidas see juhtus? Mitte maagiliselt. See oli Issand, kes valmistas mind palju aastaid tagasi ette läbi sisemise kriisi, mis mul oli novitsiaadi ajast ja ennekõike Roomas, kuhu ülemused saatsid mind Urbaniana ülikooli õppima.
See oli pärast 1968. aastat, aastal 1969, ja juba “kuuskümmend kaheksa” oli astunud pontifide ülikoolidesse. Minu probleem oli leida preestritöö vorm, mis oleks inimestele lähedasem ja arusaadavam. Sest ma märkasin eraldumist kirikus tehtu ja väljaspool elatu vahel. Isegi siis oli see ilmselge. Lisaks ei jõudnud inimesteni enam preestrite keel, sakramendid ei mõjutanud elu muutmist. Sakramendid on iseenesest tõhusad, jah, aga kui ettevalmistust pole, siis nad vilja ei anna. Ristimine annab meile väikese seemne, millel on tohutu jõud nagu igal seemnel. Kui Jumal loob seemne, on sellel iseenesest kogu potentsiaal areneda, ainult, et paljudes meist – nagu Johannes Paulus II korduvalt ütles – see seeme jääb justkui surnuks, oleme katoliiklastena registreeritud, aga meil pole seda formatsiooni olnud.
Ja kas teil oli see formatsioon?
Mul oli see hiljem, Teel. Jumal tänatud, sain formatsiooni kristlikus perekonnas, Comboni misjonäride juures, pühade misjonäride juures, eriti minu jaoks määrava Comboni kujuga.
Esimest korda, kui kohtasite Kiko ja Carmenit, kummalist paari, sest nad ei olnud abielus, aga käitusid koos kristlastena. Mis mulje teile neist jäi? Mis sind üllatas?
Leidsin nad normaalsete inimestena, keda ühendas missioon. Ja mulle avaldas muljet eelkõige see, mida nad ütlesid, mida nad jutlustasid. Miks? Sest sealt ma vastuse leidsin… Sest teoloogiaõpingutest hakkasin otsima rahvale lähedasemat preestri kuju. Olin Spellos koos “Väikevendadega”, käisin neil külas. Mul oli suhe Leuveni tööpreestritega, kes olid prantslastest vähem äärmuslikud. Me kõik otsisime… Sel ajal lahkusid paljud usuvennad preesterlusest.
Ma otsisin, otsisin ja vaimne juht ütles mulle: „Ära astu ühtegi sammu enne, kui Jumal on sulle oma tahet näidanud. Oota”. Ootasin kuus aastat. Võtsin vastu preestriks pühitsemise, sest ma ei kahelnud oma kutsumusest. Mind pühitseti märtsis; Juulis kohtusin “Mártires Canadienses” koguduse kogukondadega ja novembris Kikoga.
“Mártires Canadienses” on kogudus Roomas, kus Tee sai alguse Itaalias. Kui peaksite ütlema, mis on Tee inimesele, kes seda ei tea, mis see on?
Tee on kingitus, mille Issand on teinud Kiko ja Carmeni kaudu tänapäeva kirikule. Nagu Johannes XXIII ütles, kutsuti nõukogu üles leidma keelt, mis edastaks alati uuel viisil olevaid tõdesid. Kirikukogu andis vastuse, avastades ennekõike Jumala Sõna väärtuse, mida ei saa mõista ilma Vana Testamendita… Ta lõi selle seose, mis on neokatehumenaalse tee aluseks. Ta uuendas liturgiat ja Kiko kunstnikuna…
Jah, kuna ta oli maalikunstnik, võib-olla on ta seda siiani…
Jah, ta on maalikunstnik, muusik, arhitekt ja palju muud.
Carmen oli pigem teoloog, eks?
Carmen oli rohkem uurija, sest ta oli keemik. Ta lubati uurimistööks. Ta tegi seda uurimistööd raamatutes ja Pühakirjas ning kandis selle tarkuse üle Kikole. Osalesin koos nendega erinevate etappide sünnil… kristliku initsiatsiooni sünnil… Neokatehumenaalse Tee.
Kui pikk see Tee on? Kas see kestab terve elu?
Ei. Neokatehumenaalse tee kestus ei ole kindlaks määratud, nagu ütleb “Ordo Initiatonis Christianae Adultum”. Teisisõnu ütleb täiskasvanute katehhumenaadi uus kord, et “aja” probleemi ei ole, sest Tee tuvastame Neitsis Maarjas. Neitsi Maarja saab teate: “Sinust saab Jumala Poja ema”. “Kuidas see võimalik on?” ütles ta. „Püha Vaim tuleb sinu peale ja katab sind oma varjuga; seepärast see, kes peab sündima, on püha ja teda kutsutakse Kõigekõrgema Pojaks”, kes päästab inimkonna. “Siin on Issanda teenija.” Ja Maarjas algab rasedusprotsess.
Niisiis, meie inglid, rändkatehhistid, kes lähevad ilma rahata ja annavad oma elu kuulutuse eest, kuulutavad head sõnumit: Jumal armastab meid sellistena, nagu me oleme, ta ei palu meilt muutuda, selleks et meid armastada. Ja see puudutab mitmeid, eriti paljude patuste südameid, sest meil on alati olnud mõte, et Jumal armastab head ja karistab halba. Jumal armastas meid, kui olime tema vaenlased, kui me ta risti lõime, ütleb ta: “Isa, anna neile andeks!”. Meie armastuse nimel, et päästa meid orjusest, mis meil surmaga on… Asi pole selles, et inimesed on kurjad, nad on orjad ja Jeesus Kristus, kes annab meile oma Vaimu, teeb meist Jumala lapsed.
Kas sa usud? Kas sa tead, mida tähendab olla Jumala laps? See tähendab, et Püha Vaim elab meie südames. Püha Paulus ütleb kirjas galaatlastele, et nende liha viljad, kes ei tunne Jeesust Kristust, on kadedus, armukadedus, sõjad, laim jne. (Gal 5, 20-21). Ja Püha Vaimu viljad, mis meis elavad… Muidugi on initsiatsioon vajalik. Oleme harjunud, et inseneriks saamiseks pead aastaid õppima, kirurgiks… Ja kristlaseks? Sest täna pole maailm enam kristlik. Sel põhjusel on Tee kingitus sellele ühiskonnale ja sellel on eksistentsiaalne sõna, mis jõuab narkomaanideni, purunenud abieludeni, mis põhjustab laste sündi, mis paneb paljud pered lahkuma oma töökohast, kõigest, minema ja andma tunnistust sellest armastusest. Jumalast, kes nad on päästnud, et päästmine on olemas.
See on missioon, mis on omane karismale – nii öeldakse, eks? – armule, viisist kuidas kirikus positsioneerida, teie kiriklik liikumine. Seletage seda hästi.
Ei, see pole liikumine. Viimasel audientsil paavst Franciscusega, kus ta kinnitas Kikole, et nii kaua kui ta elab- sest ta ütles, et me oleme ikka veel alustamise faasis, mis lõpeb siis, kui Kiko sureb-ütles ta: «te ei ole liikumine, nagu ütles paavst Johannes Paulus II». Kui paavst Johannes Paulus II läks Kanada märtrite kogudusse, ütles ta: “…sest teie liikumine” ja Carmen tõusis avalikult püsti ja ütles: “See ei ole liikumine, see on tee, progressiivne, järkjärguline initsiatiiv kristlikule elule. ». Siis ütles paavst uuesti “teie liikumine” ja Carmen tõusis uuesti. Valvurid olid juba valmis Carmenile lähenema. Ja paavst ütles: “Okei, see pole liikumine, aga Tee on liikumises.”
Johannes Paulus II armastas teid väga, ta hindas teid ja toetas teid väga.
Jah, ta armastas meid väga. Jah, sest ta tuli natsismi ja kommunismi kogemusest. Mis täna toimub, seda elas ta juba oma lihas. Tema suurim sõnum kristlastele on: „Ärge kartke. Avage uksed Kristusele! Tundke Jeesust Kristust!” Kuidas on võimalik, et Jumal rääkis inimestega sajandeid prohvetite kaudu ja viimasel ajal oma Poja kaudu ja me isegi ei tea, mida ta ütles? Meil ei ole olnud kristliku elu formatsiooni.
Isegi lapsed ei tea enam, kuidas ristimärki teha.
Samuti ei tea nad, kes on ristil.
Kuidas saab rääkida eriti noortega, isa, kes on nii uimased ja hajameelsed, kelle jaoks Jumal on valik, mitte kohalolek?
See on suurepärane kingitus, mille Issand on Teele andnud: ta valis perekonna. Nad ei ole tahtnud teha noorterühmi ega muid rühmitusi, ei, vaid perekonda. Sest koos perega tuleb laste harimine ja usu edasiandmine lastele. Meie peredes on nii palju abi.
Näiteks pärast mingit perioodi Teed tehakse pühapäeva hommikul kodune pidu. Pühapäeva hommikul tähistatakse hommikupalved laua ümber laudlinaga, lilledega, küünaldega, ristiga, piibliga. Lapsed mängivad väikseid trumme, osalevad ka vanavanemad. Pärast psalme loeb isa päevaevangeeliumi ja küsib siis lastelt: «Mida see sõna teile ütleb?». Selle dialoogi kaudu, mis on väga oluline, edastavad nad usku. Hiljem, kui nad on teatud vanuses, kui nad saavad euharistial hästi käituda, viivad vanemad nad euharistiale kaasa. Ja kui nad on kolmteist ehk puberteedieas, kutsutakse neid uude kogudusse astuma.
See on kujundav teekond, mis mingil moel meenutab meile juute, kas on nii?
Tõepoolest. Juutidel oli omamoodi katehhumenaat, initsiatsioon, väga tõsine, ja enne proselüüdi vastuvõtmist küsisid nad temalt: “Aga kas sa tead, et meie linna sisenedes võidakse sind tappa, nagu paljud meie omad?” Kui ta vastas: “Jah, ma tean” – sest teda köitis nende eluviis – kui ta ütles jah, võtsid nad teda vastu ja kui ei, siis mitte.
Te ütlete, et olla kristlane ei ole lihtne ja see võib maksta ka kannatusi, tõrjutust, tagakiusamist ja surma.
Jah, mitte selles, et see on raske, vaid selles, et see on väga lihtne. Sest esimesel perioodil, mida me nimetame eelkatehumenaadiks, ei küsi me inimestelt midagi. On inimesi oma armastatuga, on narkojoobes… Midagi ei küsita, sest Tee on pidu, see ei ole mentaliseerimine. Lähtume iganädalasest Sõna tähistamisest, mille valmistab ette kogudus. Hiljem, kui väikeses koguduses seda tähistatakse ja Jumala Sõna kuulutatakse, on Püha Vaimu kohalolul jõud puudutada südant.
See tähendab seda, et missioon ei ole prosüselism, eks?
Jah, sellepärast on paavst Franciscus meid mitu korda tänanud, ennekõike sellepärast, et misjoniperede kaudu, kes elavad…
Kui palju neid on, isa?
Ma ei tea, umbes tuhat. Eelkõige leidub neid Hiinas, Laoses, Vietnamis jne, aga ka Põhja-Euroopas, ka Ameerikas, noortes linnades jne. Juba ainuüksi oma kohaloleku ja eluviisiga tõmbavad nad inimesi ligi. Kui kuue-, seitsme-, kümne-, üheteistlapseline pere läheb turule, imetlevad seda kõik nagu nostalgiat, nagu iha. Meil on peresid, kes on meilt seda missiooni palunud aastast 1985, 1986, peresid, kes läksid esimesena Põhja-Euroopasse ja ka Lima kasarmutesse. Pered, kes jätsid oma töökohad, kõik, et kehastuda nendesse kohtadesse. Kuna meil on kahte tüüpi: rändureid, need on need, kes “lendavad”, sest nemad järgivad kogu Tee marsruuti lõpuni. Nad otsustavad, millal on aeg samm astuda, kui küpsust on piisavalt. Teised on missioonil olevad pered ja missio ad gentes, perekonnad, mis on fikseeritud ühes kohas.
Kas teil on ka palju preestreid?
Selleks nad sündisid, koos paavst Johannes Paulus II-ga… Kiko ja Carmen tahtsid tänu Johannes Paulus II-le asutada seminari, mis koolitaks preestreid teenima neid peresid evangelisatsioonis.
Kas ka Neokatehumenaalsel Teel nagu ka teistes kirikusse kuulumise vormides on tänapäeval kriis, puudub kinnipidamisest, puudub võlu, atraktiivsus? See tähendab, kas see Vaimu and, mille Johannes Paulus II nendes uutes vormides, liikumistes kuulutas, väheneb?
Jumala riik on mõistatus. Võib-olla tegutseb Issand palju rohkem kui see, mida me näeme. Ka sellepärast, et Jumalariik ei reklaami. Kogu maailmas on Jumala ees pühakuid, hea tahtega mehi, kes ei tee uudiseid. Teisest küljest, need, kellel on meedia ja paisutavad asju, teevad uudiseid… nüüd loovad nad metaverssiga hüpervirtuaalset reaalsust, mis aheldab meie noori aega raiskama.
Oleme näinud, et meie kogudustest… Esimese covidi rünnaku ajal, mis tuli Hiinast, kus olid meie perekonnad, saime spontaanseid kirju, milles öeldi: „Jumal annab meile konkreetse perioodi, et meil oleks Temaga suurem lähedus, nii et et tegevuses mitte laiali minna”. Nad nägid seda kui armu. Siis jõudis see meieni ja ka meie ei saanud aasta aega silmast silma kohtuda; pidime kasutama kõik, kes suutsid, “zoom’i”. Kuid sel 2020. aastal, avastame taas kodumaise tähistamise. Teisisõnu tähistasid pered nii hästi kui suutsid ülestõusmispüha. Kõigepealt valmistame lapsed ette, õpetame neile laule jne. Nad tähistasid ka nelipühipäeva. Mõlemad olid imelised! Kuigi meie vendade usk on proovile pandud, peab see vastu ja kasvab.
Meil on katehhees ristist, mis ütleb, et rist on auline. Jeesus Kristus on teinud selle auliseks, sest risti läbi võtab Issand meilt vana mehe. Ja kõik, kõik, ka mitteusklikud, leiavad end ühel päeval impotentsena voodis ja paljud, kes tunnistavad end kommunistideks või ateistideks, paluvad end Issandaga lepitada. Siis on meil noorte jaoks palju algatusi. Peale pühapäevahommikuste hommikupalvete, on meil “Scrutatio”. Iga kuu kutsume noori kogudusse Pühakirjaga tutvuma. Siis on meil “campos estivos”, palverännakud. Püüame neid aidata, sest nad peavad pidama tohutut lahingut meedia, kooli, soo jne survel.
Kuid veelgi olulisem on see, et tema sõnad on prohvetlik pilk. Tänan teid väga ja küsin, kas on mõni Tee laul, mis on teile eriti kallis, mida saaksime kuulata ja millega saaksime lõpetada.
Jah, “Maarja, väike Maarja” ja “Salve Regina”. Aga mul pole need, kas teil on? …
Me otsime need… Me juba kuulame…