Rooma, 22.–26. juuni 2022
2022. aasta 22-26.juunini toimus Roomas X Ülemaailmne Perekondade Kohtumine, mille korraldasid Ilmikute, Perekonna ja Elu Dikasteerium ning Rooma Piiskopkond.
Neokatehhumeenilist Teed esindasid mitmed pered, kes olid saadetud erinevatesse piiskopkondadesse: Massimo ja Patrizia Palloni, 12 lapsega (rändmisjonärid, misjonis Hollandis), Francesco ja Sheila Gennarini, 9 lapsega (rändmisjonärid, misjonis Ameerika Ühendriikides), Dino ja Roberta Furgione, samuti 9 lapsega (rändmisjonärid, misjonis Lõuna-Aafrikas), ning preester Gianvito Sanfilippo (vastutab Neokatehhumeenilise Tee kinnitusejärgse etapi eest).
Reede hommikul, 24. juunil, käsitleti mitmeid teemasid. Massimo ja Patrizia Palloni sõnavõtt oli pühendatud teemal „Usu edastamine tänapäeva noortele“. Massimo rääkis lühidalt oma isiklikust kogemusest pojana: ta sai usu oma vanematelt läbi Neokatehhumeenilise Tee ning koos oma abikaasaga – kes samuti on neokatehhumeeniliste vanemate tütar – on nad selle usu edasi andnud oma 12 lapsele. Allpool on toodud Massimo ja Patrizia lühike sõnavõtt:
Eminentsid ja Austusväärsed Ekstsellentsid, Piiskoppide Konverentside ja Liikumiste delegaadid, armsad vennad ja õed:
Meilt on palutud sõnavõtt teemal „Usu edastamine tänapäeva noortele“, lähtudes meie isiklikust kogemusest. Täname teid selle võimaluse eest, mida te meile andsite, et anda au Jumalale.
Meie oleme Massimo ja Patrizia Palloni, pärit ühest Rooma neokatehhumeenilisest kogudusest ning oleme olnud rändmisjonärid Hollandis juba kaheksateist aastat. Ka meie vanemad käivad koguduses ning nende kogemuse kaudu on nad meile usu edasi andnud.
Seega võime rääkida oma kogemusest nii laste kui vanematena – lastena, kellele nende vanemad on usu edasi andnud, ja ka kaheteistkümne lapse vanematena, kes on siin kohal. Nad tervitavad teid ja tänavad teid samuti.
Meie suhtes oma vanematega – ja täna suhetes oma lastega – on meid juhtinud Sõna, mille Jumal andis oma rahvale, kui Ta ilmus Siinai mäel:
«Kuula, Iisrael! Issand on meie Jumal, Issand on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest, kõigest oma hingest ja kõigest oma jõuga! Need sõnad, mida ma täna sulle käsin, jäägu su südamesse. Kinnita neid oma lastele ja räägi neist kodus istudes ja teel käies, magama heites ja üles tõustes.» (5Ms 6,4–7)
Juba väikesest peale pidasid meie vanemadega meiega pühapäeva hommikuti hommikupalveid. Pärast psalmide laulmist kuulutati üks piiblilugemine ja meid aidati näha oma elu Jumala Sõna valguses. Ka päris väikestena valgustas see Sõna meie suhteid vendade, õdede ja vanematega, võimaldades meil leppida ja rääkida oma kannatustest. Meie isa küsis meilt sageli: „Kuidas valgustab see Sõna sinu tänast reaalsust?” – see küsimus kajab vastu Piibli esimesest küsimusest: „Aadam, kus sa oled?” Nagu on öelnud Paavst Franciscus Amoris Laetitias: „Oluline küsimus ei ole, kus laps füüsiliselt viibib, kellega ta parajasti on, vaid kus ta eksistentsiaalses mõttes asub” [1]. Jumala Sõna saab kogu inimeksistentsi võrdkujuks: iga selles sisalduv sõna valgustab meie elu – loomisest, Noa laevast ja veeuputusest kuni Paabeli tornini, Aabrahamini, Exoduse ja Evangeeliumide tähendamissõnadeni, jn. See Sõna on ka meie lapsepõlvest peale valgustanud meie elu; see oli erakordne sild vanemate ja laste vahel, põlvkondade vahel. Igal pereliikmel oli võimalus jagada omaenda kogemus. Tänu kohtumisele palves aitas Issand meil tõeliselt mõista, „kus me olime”, mõista teiste kannatusi ja väga sageli ka meie vahel ära leppida. Pärast hommikupalveid järgnes alati eriline ühine eine, et elada pühapäeva täielikult.
Samuti oli meil igal aastal peres sissejuhatus suurtesse kirikupühadesse, mida valmistati hoolikalt ette ja mis tähistasid aastaaja vaheldumist ning mida me tähistasime kogu kogudusega: Jõulud, Kolmekuningapäev, Nelipüha, Pärispatuta Saamise püha … Pärast esimest armulauda osalesime regulaarselt koguduse Euharistial, kus meile pöörati erilist tähelepanu. See Euharistia, mida peeti koguduses pärast pühapäeva esimesi vespreid, on meid järk-järgult eemaldanud laupäevaõhtu pattudest, mis sageli viivad noored Kristusest eemale.
Kõige keskmes oli Ülestõusmispüha Vigiil, milleks meid valmistati ette ja mida me ootasime suure igatsusega. Nii juhatati meid samm-sammult sisse usuelu juurde Kirikus. Noorukieas liitusime – koos teiste noorte ja täiskasvanutega – kiriku kogudusega, et jätkata kristlikku algatust. Peale selle osalesime regulaarselt palverännakutel ja Ülemaailmsetel Noortepäevadel, kus meil aidati sügavalt mõtiskleda oma kutsumuse üle ning kus kuulsime Püha Isa sõna.
Need kohtumised on kasvatanud meis armastust Paavsti ja terve Kiriku vastu.
Aastate jooksul oleme järk-järgult maitstud kristliku elu imet. Meile on edasi antud teadmine, et pere keskmes on kolm altarit[2]: Esimene neist on Püha Euharistia laud, kus Jeesus Kristus pakub oma elu ja ülestõusmise ohvri meie lunastuse heaks; teine on pulmavoodi, kus, kui abikaasad annavad üksteisele end, täitub Abielu Sakrament ning sünnib armastuse ja uue elu ime; kolmas on laud, kus pere koguneb sööma, kiites Issandat tema andide eest. Nii muutub iga ühine eine kohtumiseks, kus arutatakse elu- ja kooliprobleeme, kus kõik osalevad ja kogetakse osadust.
Kui me abiellusime, olime väga noored: mina olin 24-aastane ja Patricia 20-aastane. Kuigi abiellusime parimate kavatsustega luua kristlik perekond, seisime abielu esimestel aastatel silmitsi oma nõrkustega, mis ohustasid meie ühtsust. Selles raskes olukorras toetas meid meie kogudus, mis koosnes tavainimestest, kes elasid nagu meiegi usuteel. Nad aitasid meil kriisidest üle saada, rääkides meile ausalt ja kutsudes meid üles oma vigadest teadlikuks saama, kasutades selleks Sakramente ja Jumala Sõna, mis valgustas meie patureaalsust.
Meie jaoks oli see uus algus, nagu Kaana pulmas: kui armumise ja oma pingutustel põhinev armastuse „vein“ oli otsakorral, andis Jeesus Kristus meile tasuta uue ja ergastava armuveini – andestuse. Oleme avastanud, et elu vastuvõtmine ei ole koormav seadus, vaid isekuse vabadus, ilma milleta abielu kõikub. Suure üllatusega on Jumal kinkinud meile soovi iga lapse vastu, kelle Ta meile on andnud. Issand on olnud suurem kui meie patud ning vaatamata meie nõrkustele ja võimetusele oleme täna siin koos oma kaheteistkümne lastega, kes on meile veenev tõend Jumala ustavusest.
Usu edastamine tänapäeva noortele on tänasel päeval Kiriku ja iga ristitu jaoks äärmiselt oluline ülesanne. Me elame ühiskonnas, kus tundub, et Jumal on silmapiirilt kadunud. Sekulariseerumise kiire areng, Jumala mõtte kaotus, abordi ja eutanaasia põhjustatud haavad on iga inimese usu igapäevane oht. Saatana rünnakud perekonna ja noorte vastu on tõsised: ülemaailmsed internetipornograafia epideemiad, narkootikumid, segadus identiteedi osas, gnostilised vaated, mis lahutavad inimese tema kehast. Paavst Franciscus on kirjeldanud soolise identiteedi teooria levikut kui sõda: „Täna toimub maailmas sõda abielu hävitamiseks […] mitte relvadega, vaid ideede kaudu,” nimetades neid „ideoloogilisteks kolonisatsioonideks, mis hävitavad” [3].
Noorukiea ja nooruse aeg on ehk inimese kujunemises kõige keerulisem periood: see on aeg, mil toimuvad suured füüsilised, vaimsed ja emotsionaalsed muutused, laieneb sotsiaalsete suhete ring (üleminek kõrgkooli, iseseisvumine perest, uued sõprussuhted) ning just sel tundlikul ajal, mil suhted vanematega muutuvad sageli konfliktseteks, peavad noored tegema elumuutvaid otsuseid, mis mõjutavad kogu nende elu. Selliste olukordade ees on Püha Vaim tekitanud teise kogemuse, et aidata koguduse noori: kinnitusejärgne (post-confirmatio) kogemus.
Tänapäeval pärinevad väga paljud noored murtud perest. Üha suurem protsent lapsi elab ainult ühe vanemaga – enamasti vanemate lahutuse tõttu, mõnikord ka väljaspool abielu sündinud olukordade tõttu. Rohkem kui 50% abielude purunemise taustal, ilma kooli toetuse ja abita, jäävad palju noori ilma kindla toetuspunktita ja eksivad ära. Uues kinnitusejärgses kogemuses, mille paljud preestrid kogu maailmas, osaduses oma piiskoppidega, on otsustanud käivitada, moodustatakse väiksed noorterühmad, kes kohtuvad ühe küpse ja usus kogenud perega – sellisega, kes suudab anda ehtsat tunnistust ja olla teenijaks nendele noortele. Noori tõmbab kristlik perekond, kus nad näevad elavat usku. Nendes gruppides hakkavad noored lugema Jumala Sõna, mõtisklevad käskude üle kui elu teeraja üle, avastavad uuesti Pihtimise Sakramendi ning puutuvad kokku ühe konkreetse perekonna kristliku eluga.
See kogemus kannab paljudes kirikutes muljetavaldavat vilja: kinnitusejärgne periood, mida tavaliselt iseloomustab paljude noorte eemaldumine Kirikust, on tänu sellele pastoraalsele tööle muutumas Issanda õnnistuseks, sest noorte protsent, kes jätkavad kirikuelus osalemist pärast kinnitamist, on väga kõrge. Peale selle on nende noorte rõõm nakkav ning see muutub tunnistuseks koolikaaslastele, sõpradele ja tuttavatele, kes omakorda soovivad seda kogeda, liitudes gruppidega. Nii jõuavad paljud eemalolevad noored taas Kiriku juurde.
Ent siiski ei ole tegemist lihtsalt meetodi leidmise ega tehnika kasutamisega. Keegi ei saa anda seda, mida ta ise pole saanud. Relativismi diktatuuri keskel, mis meid ümbritseb ja mille uued „seadused“ eksitavad paljude noorte südametunnistust, kõlab alati üks „muusika“, mida südames ei unustata ega aeta segi – see on armastus, mis avaneb tõelise õnne ukseks.
Just seetõttu on noortepastoraalis ülioluline perede tunnistus, kes on ise enne saanud kogeda Kristuse ja Kiriku tasuta armastust ning kes selles samas armastuses võtavad vastu neid haavatud noori ning annavad edasi elavat ja tänapäevast tunnistust.
Kogu kristluse veetlus peitub tunnistuse jõus, nagu kinnitas ka Püha Paulus VI: «Tänapäeva inimene kuulab meelsamini neid, kes annavad tunnistust, kui neid, kes lihtsalt õpetavad (…) ja kui ta ka kuulab neid, kes õpetavad, on siis sellepärast, et nad annavad tunnistust»[4].
Noored ei ole usu vastu ükskõiksed; kui nad näivad seda olevat, siis on see seepärast, et nad ei näe usku elavana, sest nad põlgavad keskpärasust ja silmakirjalikkust. Kui neile kuulutatakse tõde, kui neile kuulutatakse, et nad võivad vabaneda oma “mina” orjusest, et nad võivad end täielikult anda, siis nad järgivad meid. Jah, kui me kuulutame seda prohvetlikult noortele, järgivad nad meid tuhandete kaupa!
Ja nii jõuame tagasi algse küsimuseni: Kuidas tänapäeva noortele usku edasi anda?
Kirik seisab tänapäeval silmitsi sügava kriisiga, mida iseloomustab madal osalus pühapäevases jumalateenistuses, ristimiste, abielude ja sakramentide vähesus ning kutsumuste kriis. Tõsi, asi ei seisne vaid numbrites, kuid tundub, et kõik laguneb kiiresti ja suurel kiirusel. Sellise olukorra ees võib tekkida kiusatus arvata, et lahendus seisneb vaid mingi programmi või valemi leidmises, mis tugineks moraalsetele manitsustele.
Noortele usku edasiandmiseks on vaja vanemate usku. Me ei ole siin selleks, et öelda, et oleme imetoredad või leidnud mingi meetodi, vaid sellepärast, et meie vanemad on taasavastanud elava usu, mis on neid abielus toetanud ja mida nad on meile, oma lastele, edasi andnud. Ja meie lapsed on siin täpselt sama põhjuse pärast.
Et taasavastada usku, on vajalik tõsine teekond, mis suudab igas usklikus esile tuua Ristimise elustava jõu. Just seda kuulutas Vatikani II Kirikukogu konstitutsioonis Sacrosanctum Concilium [5] , taastades katehumenaadi ristimata täiskasvanute jaoks. RICA [6], mis on Kirikukogu otsuse rakendusdokument, laiendas selle otsuse tähtsust, kinnitades, et katehumenaati võib kohandada ka juba ristitud kristlastele, kes pole saanud vajalikku ristimisjärgset sissejuhatust usuellu. See ajalooline otsus on esitatud ka Katoliku Kiriku Katekismuses, kus öeldakse: «Oma loomuse tõttu nõuab laste Ristimine ristimisjärgset katehumenaati. Asi ei seisne vaid Ristimisele järgnevas õpetuses, vaid ristimisarmu vajalikus arengus inimese kasvamise jooksul»[7].
Paavst Paulus VI tunnustas 1974. aastal postristimise katehumenaadi põhitähtsust: „Seda ärkamist elada ja edendada peate teie kui postristimise katehumenaadi vormi, mis suudab uuendada tänapäeva kristlike koguduste küpsuse ja süvenemise mõjusid, mida varakristlikus kirikus toimus Ristimise ettevalmistusperioodil. Te teete seda pärast ristimist: enne või pärast on, ütleksin, teisejärguline küsimus. Oluline on, et te otsite kristliku elu autentsust, täiuslikkust, järjepidevust ja siirust. Ja see on väga suur teenistus, kordan, mis pakub meile suurt lohutust”[8].
Silmitsi perekonna ja noorte dramaatilise kriisiga on vaja kristliku algatuse kaudu taasavastada Evangeeliumi radikaalsust, nii nagu see toimus esimestel kristlastel keset paganlikku maailma.
Aitäh!
[1] Franciscus, Amoris Laetitia, 261.
[2] vrd Franciscus, Amoris Laetitia, 318.
[3] Paavst Franciscus, Püha Isa kõne kohtumisel preestritega ja pühendatud isikutega, Thbilisis (Gruusia), 1. oktoober 2016.
[4] Paulus VI, Evangelii Nuntiandi, 41.
[5] Nagu kuulutas välja Vatikani II Kirikukogu dokumendis Sacrosanctum Concilium punktis 64: «Taastatagu täiskasvanute katehumenaat, mis jaguneb erinevateks etappideks ning mille praktika sõltub kohaliku ordinaari otsusest; nii saab katehumenaadi aeg, mis on ette nähtud asjakohaseks õpetuseks, pühitsetud pühalike riitustega, mida peetakse eri aegadel.» Seda kinnitas hiljem ka Ordo Initiationis Christianae Adultorum (OICA) ehk Täiskasvanute Kristliku Algatuse Kord (TKAK), 1972. aastal.
[6] RICA RTKA (Rituaal täiskasvanute kristlikuks algatuseks), ladina keeles: OICA (Ordo Initiationis Christianae Adultorum). RICA, IV peatükk.
[7] KKK (Katoliku Kiriku Katekismus), nr. 1231.
[8] Paulus VI, kõne Neokatehhumeenilistele Kogudustele, Audients, 8. mai 1974.