Püha Johannes Paulus II suhe ajalugu Neokatehhumeenilise Teega ning Kiko, Carmeni ja isa Marioga on olnud uskumatu. Midagi suurepärast: ühest küljest on ta prohvetliku vaimuga taipas andi, mida Tee oli Kirikule, ja teisest küljest Tee algatajate poolt usalduse ja kiriku misjonis osalemise suhe.
Kiko on õigesti öelnud: «Johannes Paulus II-s leidsin hiiglase: ta on meile alati andnud topelt sellest, mille temalt küsisime või ootamise, ta on alati läinud kaugemale: midagi, mis pani sind tundma väikesena. Ta kiitis Tee heaks üllatava kirjaga Mgr. Josef Cordesele, kellele ta oli ülesandeks andnud jälgida Tee apostolaati ja ütles: “…Soovin, et Piiskopiameti vennad hindaksid ja aitaksid – koos oma preestritega – seda tööd uuele evangelisatsioonile, et see toimuks algatajate pakutud viisil…”; see oli rohkem, kui oleksime võinud ette kujutada. Tal oli julgust kiita heaks Rooma Redemptoris Materi seminari asutamist tuhandete raskuste ja vastuoludele vaatamata.
Kiko meenutab esimest kohtumist Paavsti Johannese Pauluse II-ga Castel Gandolfo kabelis pühitsetud Eukaristia lõpus: «…Missa lõpus rääkis ta meile, et pühitsemise ajal ja meile mõeldes nägi ta enda ees: “Ateism, Ristimine, Katehhumenaat.” Ja see üllatas meid, sest ta oli pannud sõna Katehhumenaat peale Ristimist, midagi ebatavalist ja täiesti uut, eriti pärast neid raskusi, mis meil olid just rääkides katehhumenaadist peale ristimist.
Pärast Missat küsisin talt, kas ta saab mind üksi vastu võtta ja ta võttis mu käevarrest ja viis ühte tuppa, kus me istusime vastamisi. Mina, täis hirmu, rääkisin talle Püha Neitsi Maarjalt saadud ilmutusest: „Tuleb luua koguduseid nagu Naatsareti Püha Perekond, kes elavad alandlikkuses, lihtsuses ja kiituses; teine on Kristus.” Rääkisin talle sellest, kuigi kartsin, et ta peab mind “visionääriks”, et küsida: “Need kogudused, Isa, mis need on?” Meil oli tegelikult oma identiteedi probleem kirikutes: liikumine? Ilmikute ühing? Mis me oleme? Mis me Kirikus oleme? Ja ta ütles mulle minu üllatuseks: “Nad on kirik“.
Paavst on alati pööranud Carmenile erilist tähelepanu, imetledes teda, tunnistades tema tähtsust Teele, eriti tema “naiselikku geeniust” ning tema suurt armastust Konsiiliumi ja kiriku vastu. Kikol meenub alati üks anekdoot: «Kui me Paavstliku Ilmikute Nõukogu konsultandina pärast plenaaristungit ükshaaval Püha Isa ees möödusime, et teda tervitada, ja ta oli juba väga haige: me ei teadnud, kas ta kuulis või mitte, ta istus, pea langetatud ja silmad kinni. Kui ma tema ette jõudsin, sosistas tema kõrval olnud kardinal Rylko talle kõrva: “See on Kiko”. Sellest tõstis Paavst pea, avas silmad ja ütles kõva häälega: „Ja Carmen! Kus on Carmen?” Ja kõik kohalviibijad tegid suure aplausi.”
«Põhimõtteliselt võime öelda – jätkab Kiko –, et püha Johannes Paulus II oli “mees”, ilma igasuguse klerikalismita, kahtlusteta, alati lahke. Mees, ma ütlen? “Sõber”. Ja veel parem: “prohvet”: Euroopa Piiskoppide VI Sümpoosionil 11. oktoobril 1985 analüüsis ta väga põhjalikult Euroopa sekulariseerumist, sotsiaalset relativismi, perekonna hävitamist, kutsete puudumine jne. Seistes silmitsi selle analüüsiga, mis esmapilgul tundus katastroofiline, alustas ta piiskoppidele rääkimist öeldes, et Püha Vaim on sellele olukorrale juba vastanud. Ta ütles, et “selle Vaimu hingetõmbe sümptomite leidmiseks on vaja loobuda kiduratest skeemidest” ja minna sinna, kus on näha Püha Vaimu tegutsemas, kus perekonnad taastatakse, kus kutsumused tulevad naasevad, kus toimub tõeline usukasv… Ja ta lõpetas kinnitades, et kirik peab naasma Tsenaaklisse (koht, kus Jeesus kehtestas Eukaristia sakramenti), et saada Püha Vaimu, kes aitab Uuel evangeliseerimisel, ja sellepärast on vaja “saada taas inspiratsiooni kõige esimesest apostellikust mudelist“. Kas see võib-olla tähendab, et kirik peaks taas kohtuma majades, nagu ütleb näiteks Kiri Koloslastele, kus Püha Paulus ütleb, et tervitab Nümfat ja tema majas kogunevat kirikut…?».
Krakowi peapiiskopina oli ta Neokatehhumeenilise Tee juba tundnud ja omaks võtnud, kuid ennekõike oma pika pontifikaadi ajal puutus ta sügavalt kokku selle “Jumala kingitusega oma kirikule” [1].
Paavst Johannes Paulus II hakkas külastama Rooma piiskopkonna kogudusi ja leidma sealt Tee reaalsust. Nii õpib ta otse tundma, mis on Tee, mis head see kirikutes teeb, kuidas see nii paljusid kaugelviibijaid tagasi kirikusse toob, Ristimise rõõmu juurde, elu ilu juurde tagasi toob: ta näeb kogudusi täis abielupaare, kes avanevad kartmata elule, täis noori ja oma isa südamest sünnivad julgustavad, rõõmusõnad… Ta ise palub, et mõni konkreetne Teelaul lauldaks, laulu, mida ta on õppinud tundma oma mitmel reisil viiel kontinendil.
Kogudusi külastades kõneles ta pastoraalse visiidi lõpus Püha Sakramendi Jumalaema ja Püha Kanada Märtrite Rooma koguduses tänases ühiskonnas valitsevast “radikaalsest vastasseisust” ja, et sellepärast “vajame radikaalset usku. “:
Meie, armsad, elame perioodil, mil tuntakse, kogetakse radikaalset vastasseisu – ja ma ütlen seda sellepärast, et see on ka minu aastatepikkune kogemus – radikaalset vastasseisu, mis kõikjal peale surutakse. Pole ainsatki väljaannet, neid on maailmas palju: usk ja usuvastased, Evangeeliumid ja Evangeeliumivastased, Kirik ja Kirikuvastased, Jumal ja Jumalavastased, kui nii saame rääkida… Nii et, me elame seda ajaloolist kogemust ning nüüd palju rohkem kui varasematel aegadel. Meie ajal peame me uuesti avastama radikaalset usku, radikaalselt mõistetud, radikaalselt elatud ja radikaalselt realiseeritud. Meil on sellist usku vaja. Loodan, et teie kogemus on sündinud sellises perspektiivis ja võib viia meie kristluse, meie usu tervisliku radikaliseerumiseni, autentse, evangeelse radikalismi poole… [2].
Mõni aastaid hiljem ütles ta Roomas Santa Maria Goretti kirikus:
Nii näen ma neokatehhumenaadi, teie Tee tekkelugu: üks – ma ei tea, kas see oli Kiko või teised – küsis endalt: kust tuli algse Kiriku jõud? Ja kust tuleb tänapäeva palju arvukama Kiriku nõrkus? Usun, et ta leidis vastuse katehhumenaadis, sellel Teel. See on see, mida ma tunnen teiega koos mõne hetke elades.
Soovin, et jätkaksite sellel Teel, jätkaksite kõigi sellest tulenevate nõuete järgimist, sest see pole lühike tee; kui mõelda misjonäride katehhumenaadile, siis mõnikord tundub see raske, neli aastat! Teie olete nõudlikumad: teie oma kestab seitse aastat või rohkem! Seetõttu soovin teile, et te oleksite oma teekonnal jätkuvalt nõudlikud ja ennekõike jätkaksite kõigi nende viljade tootmist, sest teies, teie kogudustes on tõesti näha, kuidas kõik Püha Vaimu viljad pärinevad Ristimisest, kõik Püha Vaimu karismad, kõik kutsumused, kogu kristliku elu autentsus abielus, preesterluses, erinevates ametites ja lõpuks maailmas [3].
Siin on Neokatehhumenaat kui ajutine reaalsus, mis tähendab kogudust, kes taasavastab kristliku elu uudsust, värskust, originaalsust, sest see on elu selle terves tähenduses, jumalik elu. See on elu, mida meile prognoositakse kogu igavikuks, mitte ainult nende aastate elu siin maa peal. Elu koos Jumalaga, elu Jumala lastena, mida elavdab Jumala Ainusündinud Poeg, kes on Sõna, lihaks saanud ja Neitsi Maarjast sündinud Sõna: Jeesus Kristus [4].
Ja kristlikus algatuses on kogukondlik mõõde, mida Püha Isa sageli rõhutas:
Ja te selgitate seda kõike oma kogudusega, oma vennaliku ühtsuse ja rõõmuga, samuti oma lauluga ja kindlasti palvega… [5].
Rühm või parem kogudus on alati moodustatud seestpoolt, sisemiselt, sest see on see, mida Püha Vaim puudutab; ta puudutab seda, kuidas igaüks meist on, tema isiklikku intiimsust, vaimset intiimsust, kuid see ei puuduta kedagi meist eraldi, individuaalselt, sest ta on loonud meid, et olla kogudus, et elada ühtsuses; ta puudutab igaüks meist, et meid ühtsuses taas üles ehitada ja nii seletatakse kõiki neid kogukondi ka kristlikus ühtsuses, nagu teie oma, sest seal on viis kogudust. [6].
Teie samuti [avastate, mis on Ristimine] teete seda koguduses, elate seda koguduses. See ei ole üksildane protsess, see on kogukondlik protsess, ühine teekond. Te elate rõõmuga Ristimise ja selle tõelise tähenduse taasavastamise koos [7].
Rooma Cantalice Püha Félixi kirikus rõhutab Paavst laste and Tee kogudustes:
Räägitakse, et neokatehhumenidel on suured pered, neil on nii palju lapsi!: see on usu märk, märk usust Jumalasse. Inimesele elu andmiseks on vaja usku Jumalasse. Kui me täna elame seda suurt kriisi, nn demograafiline, pere-, isadus-, emaduskriisi, siis on see just nimelt Jumalasse usu puudumise tagajärg. Seda probleemi ei saa parandada ilma sügava usuta Jumalasse. Inimesele elu andmiseks on vaja suurt usku Jumalasse [8].
Ja Püha Maria Goretti kirikus (Roomas) lisab ta:
Kuidas seletatakse koguduste, riikide, poliitiliste rühmade ja keskkondade antinatalismi, veelgi enam antinatalistlikku mentaliteeti? Kõik see on seletatav inimese usupuudusega. See inimese usupuudus tuleneb usu puudumisest Jumalasse; inimesel on oma mõõde, põhimõte; see põhimõte on Jumalas endas, sest ta on loodud tema näo ja sarnasuse järgi ning see selgitab meile, kes on inimene, kuidas ta võib elada ja kuidas ta võib surra. Selles maailmas elamiseks on vaja julgust ja ma näen selles kohtumises nende perede ja rändkatehistidega kristliku julguse märki [9].
Selle Püha Johannese Pauluse II ja Neokatehhumeenilise Tee vahelise aruande lühiettekande lõpetuseks ning pitserina kristliku teekonnale, mis on täis vilju ja taevaseid õnnistusi, näib meile kohustuslik meenutada tema lohutavaid sõnu Statuudi valmistamise ja kinnitamise “iter” lõpus Castel Gandolfos 2002. aastal:
Kuidas me ei saaks tänada Issandat viljade eest, mida Neokatehhumeenilise Tee on toonud oma enam kui kolmekümneaastase eksistentsi jooksul! Meiesuguses sekulariseerunud ühiskonnas, kus valitseb religioosne ükskõiksus ja palju inimesi elavad, nagu Jumalat polekski olemas, on palju neid, kes peavad taasavastama kristliku algatuse sakramendid, eriti Ristimist. Tee on kahtlemata üks ettenägelikest vastustest sellele hädavajalikule vajadusele.
Mõtiskleme teie koguduste üle: kui palju ristimiskutse ilu ja ülevuse taasavastusi saite! Kui palju suuremeelsust ja innukust Jeesuse Kristuse evangeeliumi kuulutamisel, eriti kõige kaugemal olijatele! Kui palju kutseid preesterlusele ja usuelule on tekkinud tänu sellele kristliku kujunemise teekonnale! [10]
[1] Benedictus XVI, Kõne Neokatehhumeenilise Tee liikmetele, 17. jaanuar 2011. [2] L’Osservatore Romano, 3.–4. november 1980. [3] L’Osservatore Romano, 1.–2. veebruar 1988. [4] Paavsti Johannese Pauluse II visiit Püha Ana kirikusse Casal Morenas (Rooma) L’Osservatore Romanos, 3.–4.12.1984. [5] Paavsti Johannese Pauluse II visiit Püha Antonio kirikusse Piazza Asti (Rooma), L’Osservatore Romanos, 7.–8. mai 1979. [6] Paavsti Johannese Pauluse II visiit P. Lucas Evangelista (Rooma) kirikusse L’Osservatore Romanos, 5.-6.11.1979. [7] Paavsti Johannese Pauluse II visiit evangelist Johannese kirikusse Spinacetos (Rooma) L’Osservatore Romanos, 19.-20.11.1979. [8] Vrd L’Osservatore Romano, 5.–6. mai 1986, integreerides tema kõne ajal salvestatu. [9] L’Osservatore Romano, 1.–2. veebruar 1988. [10] Püha Isa kõne Tee algatajatele, rändkatehistidele ja Neokatehhumeenilise Tee preestritele (Castel Gandolfo, 21. september 2002), L’Osservatore Romano, 22. september 2002.