Evangeliseerimismissioon
“Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.”(Jh 13, 34j)
Püha Vaim on äratanud Neokatehhumeenilisel Teel erinevaid evangeliseerimis vorme, apostelliku missiooni ja pühitsemise vorme, mida on kinnitanud ja edendanud erinevad paavstid.
Karismad
Kirik. Koguduste kogudus
Kerügma kuulutamise järel tekivad kirikus kogudused vendadest ja õdedest, kes elavad seda kristlikku pühitsust. Ajapikku ilmuvad neis usu märgid, näiteks armastus vaenlase vastu. See kõlbeline ime kutsub ka usukaugemaid inimesi kohtuma Kristusega. Kristlik kogudus viib Jumala armastust kõigi inimesteni.
Kiko Argüello: ”Te mitte ainult ei tee apostellikku tööd, sest see on teie missioon, vaid teie tegevuse ajend on taasavastada ja taastada tõelisi, ehtsaid ja toimivaid kristlikke väärtusi, mis tavalises elus on juba jäänud varjule ja kaotanud oma tähenduse. Ei! Te näitate kristlike väärtuste tähtsust ja toote nad esile ja annate neile tõeliselt kõlbelise sisu. Just sel viisil, sellise kristliku vaimsusega, elate te neokatehhumeenilise koguduse elu.
Te annate meile oma olemasolu ja tegudega palju rõõmu ja lootust! Nii teame, et kogudustes koos töötades te mõistate ja arendate seda rikkust, mida annab teile ristimine ning kuulumine Kristusele.
Vaimses ärkamises elamine ja selle edendamine on see, mida te nimetate järelristimiseks ja mis võib uuendada tänastes kristlikes kogudustes küpsust ning süvendada arusaamist. Algkirikus tehti seda ristimiseks ettevalmistamise ajal.
Teie puhul toimub see hiljem. Kas varem või hiljem, see on teisejärguline. Aga on tõsi, et te näete kristliku elu ehtsust, täiust, ühtsust ja siirust.”
Paavst püha Paulus VI, 8. mai 1974.
„Kiriku tavade ja eeskirjadega on kehtestatud pühalik harjumus ristida vastsündinuid, lubades nii, et ristimisriitus keskenduks liturgias ettevalmistusele, mis sügavalt paganlikul ajal eelnes ristimisele ja mida nimetati katehhumenaadiks. Tänapäeva ühiskonnas on vaja, et see viis integreeritakse ristimisele järgnevasse õpetusse ja inimene pühitsetakse tõelisse kristlikku elustiili. See tähendab abistamist usuküsimustes, sisulist tuginemist kristlikule usule, kaasamist usklike kogukonda, st kirikusse.
Nii toimub nime “katehhumenaat” taassünd, millega kindlasti ei soovita kaotada ega vähendada kehtiva ristimistava tähtsust, vaid seda tahetakse teha järkjärgulise ja intensiivse evangeliseerimisega, mis meenutab teataval moel algkiriku katehhumenaati ja annab sellele uue tähenduse. See, kes on ristitud, peab mõistma ja ümber hindama oma arusaamu, nägema, milline hindamatu õnn on vastu võtta sakramenti.
Paavst, püha Paulus VI, 12. jaanuar 1977.
Rändkatehhistid.
Üheks neist peamistest Tee karismadest või viljadest on rändkatehhistid. Tänu neile on Neokatehhumeeniline Tee levinud viiele mandrile. Neokatehhumeenilise Tee rahvusvaheline vastutajate meeskond paneb kokku rändkatehhistide gruppe, mis on moodustatud tavaliselt preestrist, abielupaarist ja vallalisest mehest; või siis preestrist, vallalisest mehest ja vallalisest naisest, et olla läkitatud erinevate rahvaste sekka ja alustada ning juhtida Neokatehhumeenilist Teed. (Statuta, art 31,2).
Sel viisil vastavad rändkatehhistid kaugemate diötseeside (üle maailma) tulevatele palvetele: rahvusvaheline meeskond kutsub Neokatehhumeenilise Tee vendi ja õdesid, kes tunnevad, et Jumal neid kutsub, minema vabatahtlikult maailma erinevatesse paikadesse.
Rändkatehhistid võtavad selle missiooni vastu ainult konviventsidel. Neokatehhumeenilise Tee eest vastutav meeskond või mõni teine tema poolt nimetatu, kontrollib rändkatehhistide valmisolekut ja kooskõlastab nende tegevust. Täpselt samuti nagu ka Kristus läkitas oma jüngrid misjonisse. Hiljem kogus nad kokku üksildases kohas, et kuulda imesid, mida Püha Vaim läbi nende tegi. (Statuta art. 31,3).
Rändkatehhist jääb seotuks oma kiriku ja kogudusega ning pöördub sinna pidevalt tagasi, et osaleda Teel oma kogudusega. Ta aktsepteerib oma missiooni ebakindlust, võib seda igal ajal katkestada, teatades keeldumisest oma piiskopile, kelle juurde ta on määratud ja Neokatehhumeenilise Tee eest vastutavale meeskonnale. (Statuta art. 31,4).
Misjonäride karismad ja Teele pühendatud elu.
Tee erinevates evangeliseerimise viisides on vaja nii vallalisi mehi (tsölibaadis) kui ka naisi, kes said kutse aidata misjonäridena ja moodustada rändkatehhistide gruppe. Nad teevad seda selleks, et evangeliseerida nii Missio Ad Gentes’is, kui ka töötada kogudustes ja teenida seminariste. Sellepärast kutsutakse rahvusvahelistel konviventsidel üles neid mehi ja naisi, kes tunnevad Jumala kutset anda oma elu uuele evangeliseerimisele.
Nende vendade ja õdede seas on alates Neokatehhumeenilise Tee algusest sadu poisse ja tüdrukuid, kes on tundnud oma kutsumust astuda pühitsetud ellu, ning on astunud erinevatesse kloostritesse üle maailma.
Piiskopkondlik preestriseminar Redemptoris Mater.
26. augustil 1986 võttis Johannes Paulus II rõõmuga vastu Kiko, Carmeni ja isa Mario ettepaneku luua Roomas piiskopkondlik preestriseminar, et välja õpetada preestreid uueks evangeliseerimiseks ning tellis kardinalilt ning paavsti vikaarilt, Ugo Polettilt, projekti seminarihoone ehitamiseks.
Järgnevatel aastatel on palju piiskoppe järginud Püha Isa eeskuju, avades uusi seminare. Alates sellest ajast on ehitatud 124 seminari (2020ni) viiel mandril, millel on kolm põhiomadust: nad on piiskopkondlikud, rahvusvahelised ja misjoniseminarid. Nende seminaristide akadeemilisele, inimlikule ja vaimsele väljaõppele lisandub evangeliseerimisperiood misjonärina. Seejärel pühitsetakse nad preestriteks ja pärast seda töötavad nad mõned aastad kirikutes või kui diötseesi piiskop lubab, lähevad teenima erinevatesse misjoni liikidesse, mis on Neokatehhumeenilisel Teel, nagu on kirjas ja heaks kiidetud paavsti poolt Vatikani põhikirjas (Statuti).
Seminar on ehitatud diötseesi piiskopi loal ja võtab vastu neid noori, kes on avastanud oma kutsumuse tänu kristlikule pühitsusele Neokatehhumeenilisel Teel. Seminari moodustumise tähtsaks elemendiks on kristliku teekonna algatamine koguduses läbi Neokatehhumeenilise Tee.
Järgnevatel aastatel on paljud piiskopid järginud Püha Isa eeskuju, avades teisi seminare.
Alates 1990. aastast kuni aastani 2019 on Redemptoris Mater’i seminarides pühitsetud 2590 preestrit. Praegu valmistub preestripühitsust saama 2300 noort.
Misjonipered.
1985. aastal tutvustasid Kiko, Carmen ja isa Mario Johannes Paulusele II projekti, mille Püha Isa rõõmuga vastu võttis. Selleks, et taasevangeliseerida Põhja-Euroopat, läkitas ta sinna misjoniperesid ja nendega koos preestri. 1986. aastal saatis paavst kolm esimest peret: ühe Põhja-Soome, teise Hamburgi (Saksamaa) ja kolmanda Strassbourgi (Prantsusmaa). 1987 a. läkitati kolm esimest peret Ladina-Ameerikasse.
30. detsembril 1988 saabus Johannes Paulus II helikopteriga Porto San Giorgio Neokatehhumeenilise Tee rahvusvahelisse keskusesse, et läkitada 72 peret maailma laiali. “Jumala püha kirik ei saa täita oma missiooni maailmas, kui see ei toimu läbi pere ja nende missiooni. Püha Pere pole midagi muud kui inimlik pere jumalikus misjonis. Pere misjonis – Kolmainsus misjonis. Te peate aitama peret, kaitsma teda kõigi eest, kes tahavad teda hävitada,” ütles sel päeval püha Johannes Paulus II.
Sellest ajast alates on viimaste paavstide poolt läkitatud viiele mandrile evangeliseerima umbes 1800 peret, näitamaks erinevate misjonivormide kaudu, et elatakse kristlikult nagu Püha Naatsareti Pere.
Pered, kes on aastaid Neokatehhumeenilisel Teel, on kogenud läbi järelristimise perioodi, kuidas Jumal andis neile uue elu ning on selle eest väga tänulikud. Pered, tihti mitme lapsega, lähevad misjonisse, jättes maha kodukoha mugavused. Nad lähevad sinna, kus piiskoppide arvates on vaja näiteid, milline on kristlik pere, kes elab ja kohaneb sealses kirikus, evangeliseerides mitmel moel, aidates kaasa uute kristlike koguduste rajamisele.
Tee põhikiri näitab, et Neokatehhumeenilise Tee realiseerumisele saavad aidata kaasa misjonipered, kes piiskoppide palvel lähevad elama kristlusest võõrdunud paika või sinna, kus on tarvis “implantatio ecclesiae”, rajada kirikut. (Art. 33 (Misjonipered), Neokatehhumeenilise Tee põhikiri, 11. mai 2008).
„Missio Ad Gentes”
2006. aastal õnnistas Benedictus XVI uut evangeliseerimise viisi, läkitades Teele esimesed seitse „Missio Ad Gentes’i” meeskonda, mis koosnes ühest preestrist ja neljast-viiest lastega perest. Piiskopi palvel sai pere ülesande evangeliseerida kristlusest võõrdunud või usuleiget piirkonda ja näidata kristlikku kogukonda, mis on „…nii täiuslikult üks, et maailm neid usuks.” (Jh 17,23).
Juunis 1985 rääkis Johannes Paulus II Euroopa piiskoppide VI sümpoosionil, et vastu seista Euroopa sekulariseerumisele on tarvis pöörduda tagasi esimese apostelliku mudeli juurde.
Nii saavad “Missio Ad Gentes’sse” kuulujad kodudes kokku ristimata ja usukauged inimesed, jäljendades domus ecclesiae‘t (kiriklikku kogudust).
Aastaid pärast esimest läkitamist on näha, et paljud usukauged ja paganad, kes võibolla poleks kunagi kirikusse tulnud, on neis kristlikes kogudustes ja alustanud usuteed või hakanud usu vastu suuremat huvi tundma.
„Need kogudused, mis pole saanud alguse pühapaigast või templist, vaid elavad keset paganlikku maailma, moodustavad tõelise nn avatud, lahkuse hoovi (itaaliakeelne väljend, mis viitab kohale, kus omavahelisteks nõupidamisteks kohtuvad usklikud ja mitteusklikud) ja kus inimesed saavad kohtuda Jumalaga Teda veel tundmata,” rääkis Benedictus XVI oma arutelus Rooma Kuuriaga 2009.
Selle kogemuse eriline tähendus on osadus ja ühtsuse viljad, mis tulevad pere, vanemate ja laste seast.
18. märtsil 2016 läkitas paavst Franciscus misjonisse 270 peret, et need moodustaksid 54 uut „Missio Ad Gentes’i” kogudust viiel kontinendil. Sel kohtumisel selgitas Franciscus, millest koosneb selline misjoni mudel: “Missio Ad Gentes” moodustatakse diötseesi piiskoppide palvel, grupid koosnevad neljast või viiest enamasti lastega peres koos preestri, noore tsölibaadis mehe ja kahe vallalise naisega. Nad moodustavad koguduse, et anda usumärke, mis kutsuvad inimesi mõistma ja nägema evangeeliumi ilu.”
Alates aastast 2006 kuni 2012 läkitas paavst Benedictus XVI teele 58 „Missio Ad Gentes’i” kogudust ja paavst Franciscus 128.
5. mail 2018 möödus 50 aastat esimese Neokatehhumeenilise Tee koguduse lähetamisest. Sel puhul korraldatud rahvusvahelisel kohtumisel Tor Vergatas ( Rooma) läkitas paavst Franciscus 34 uut „Missio Ad Gentes’i” kogudust.
Tee misjoniperesid, keda lähetati uuele evangeliseerimisele, on kokku 1668 umbes 6000 lapsega 108 riigi viiel kontinendil, moodustades 216 „Missio Ad Gentes’i” kogudust kokku 62 riigis.
Kogudused misjonis.
Teine selle Tee vili on “kogudused misjonis”. Kohtumisel paavst Benedictus XVI Püha Peetruse basiilikas 10. jaanuaril 2009, tähistades 40 aasta möödumist Neokatehhumeenilise Tee esimese koguduse sünnist Roomas, kui Püha Isa lähetas 15 esimest kogudust Rooma äärelinna.
Need kogudused olid lõpetanud Neokatehhumeenilise Tee ja valmis jätma oma kiriku ning minema preestri kutsel misjonisse teistesse äärelinna kirikutesse. Sinna, kus elavad vägivaldsed inimesed, allakäinud või väga vaesed ja sisserändajad ning lokkab narkomaania.
Tutvustades seda uut missiooni, rõhutas Kiko: “Tee lõpeb evangeeliumi kuulutamisega kõikjal maailmas. Üks suurematest uuendustest on see, et misjonisse läheb terve kogudus. Mitte vaid mõned vennad ja õed, vaid terve kogudus. See on tohutu suur arm ja ime, et Jumal teid selleks on valinud. On suurepärane võimalus minna misjonisse, kui Issand annab sulle ülesande – surra ja vananeda misjonis.”
Just paavst Franciscus räägib oma entsüklikas „Evangelii Gaudium” vajadusest kuulutada väljaspool kirikut äärealadel: nii piirkonna kui ka eksistentsi mõttes.
Ka Madriidi piiskopkonnas, kus Tee sündis, elab selle kogemusega 45 kirikut, kus on palju kogudusi ja kõigil on sama kogemus. 2011. aastal oli Madriidi peapiiskopiks kardinal Rouco Varela, kes saatis misjonisse 10 esimest kogudust.
Praegune Madriidi peapiiskop, kardinal Carlos Osoro Sierra läkitas 22. märtsil 2015 teele 8 uut kogudust. Madriidis on praegu kokku 18 kogudust misjonis.
5. mail 2018 saatis paavst Franciscus Neokatehhumeenilise Tee esimese, Roomas asutatud koguduse 50. aastapäeva tähistamiseks korraldatud suurel kohtumisel Tor Vergatas teele 25 misjonikogudust erinevatesse Rooma kirikutesse, et toetada kristlikku elu ja tugevdada raskustes kogudusi.
Jeesuse ütluses: “Minge…” on kiriku evangeliseerimismissiooni juhtmõte väljakutsena alati uus. Me kõik oleme kutsutud olema need misjonärid – valmis asuma teele. Iga kristlane ja kogudus peab mõistma, mis on tee, mida Issand meile näitab. Aga me kõik oleme oodatud ka seda kutset vastu võtma – väljuma oma mugavast elust, et minna äärealadele, kus vajatakse evangeeliumi valgust.”
Tee etapid.
Uus esteetika (teadus ilust ja kunstist).
Ikonograafia ja vitraaž.
Maalid.
Kiko Argüello õppis kunsti Madriidis, S. Fernando Kaunite Kunstide Akadeemias. 1959. aastal omistati talle riiklik eripreemia maali alal. 1960. aastal asutas ta koos skulptor Coomontesi ja klaasikunstnik Muñoz de Pablosega religioosse kunsti uurimis- ja arendusrühma”Gremio 62″. Nad korraldasid näitusi Madriidi riiklikus raamatukogus. Samuti esindas ta Hispaania kultuuriministeeriumi Royanis (Prantsusmaal), sakraalse kunsti maailmanäitusel (1960). Kiko tööd on olnud näitustel ka Hollandis (galeriis “Nouvelles images”).
Müstiline kroon.
Dostojevski on kirjutanud: “Ilu päästab maailma.” Kiko on sageli korranud: „Ainult kiriku ümberkujundamine (uus esteetika) päästab kiriku.” Maalide müstiline kiirgus tahab mõjutada sügavas palves olevate usklike hingi, aidates inimesel tõusta Jumala juurde. Selliste maalide mõju kristlasele on sama nagu Issandamuutmisel, kui apostlid nägid Tabori mäel jumaliku valguse hiilgust ja kuulsid Jumala sõna. Maalid, eriti liturgias, mõjuvad vahetult ja emotsionaalselt; nende eesmärk on aidata usklikel vaimselt muutuda. Paavst Leo XIII kuulutas kiriku doktoriks Damaskuse püha Johannese, kes kaitses pildirüüste ajal ikoone. Paavst ütles: “Ma nägin Jumala inimlikku kuju ja mu hing oli päästetud.”
Püha Kristuse pale aitab teil olla Tema armastuse tunnistajad.
Kiko Argüello.
Arhitektuur.
Arhitektuur (Neokatehhumeenilisel Teel).
Kirik on kogu ajaloo vältel alati rõhutanud seost ilu ja evangeliseerimise vahel ja on olnud ilu tähtsaim kaitsja. Kõik peegeldab Kristuse ja vennaliku koguduse ilu. Ka slaavi rahvaid aitas suuresti evangeliseerida liturgia, ikoonide ja laulude ilu. Viimastel aastatel tundub aga, et maailmas ja ka kirikus valitseb pigem lihtsustunud (funktsionaalne) nägemus, mis taandab koguduse kohtumispaigad tavalisteks ruumideks.
Ometi, täna rohkem, kui kunagi varem on tarvis kiiresti uuendada kiriku struktuure. Globaalse küla, suurlinna ja kultuuri ühtlustamise vastukaaluna on just kirik see, mis võib muutuda “taevaseks külaks”. See tähendab pigem sotsiaalseks kui humaanseks eeskujuks, mis suudab teha ruumi uuele armastuse kultuurile. Taevaseks külaks, mis soosib usklike innukat osalemist eukaristial. See on „koguduste kogudus”, kus tähistatakse liturgiat väikese koguduse ilusates ruumides (katekumeeniumides).
Uuest esteetikast lähtuvaid Kiko töid võime leida viiel kontinendil: Redemptoris Materi seminarides, uutes kirikutes, koguduste liturgiaruumides (katekumeeniumides) jm.
Skulptuur.
Skulptuur (Neokatehhumeenilisel Teel).
Kiko ütles: „Ilu sisaldab endas olemise transtsendentaalsust koos headuse ja tõega. Ilu tekitab meis hea ja positiivse enesetunde. Nii on Jumal loonud looduse. See, kes on loonud kõik oleva, on teinud selle väga kauniks, et võiksime seda nautida.”
Kiko arvates on nauding ja rõõm seotud armastusega: „Mulle kui maalikunstnikule, kes ma olen õppinud harmoonia seadusi, on huvitav, et kõik looduses on seotud iluga ja teenib seda. Mitte kõik pole ilu teatud mõttes, kuid harmoonia seadused on seotud mateeria ja selle vormidega. Hämmastav on see, et teadusharu, mis uurib seoseid, on matemaatika. Just seetõttu seisneb harmoonia võrrandite seerias, mis ongi teatud osa matemaatikast. Juba Platon rääkis kunsti puhul kogu loodu geomeetriast ja matemaatikast. Kunstis, olgu see maalikunst, skulptuur, muusik või luule, suhestub kõik omavahel, on harmooniliselt seotud.”
Matemaatiline suhe, mis esineb harmoonias, esineb ka ajas ja muusikas. Just muusika on väga tähtis, sest ta õpetab meile ilu ajas, igale meloodiale sobib oma tempo. Nii eelmine kui järgmine noot lisavad üksteisele väärtust, maali puhul muudab iga materjal, pinna siledus, visand teist väärtuslikumaks. Näiteks Beethoveni neljas sümfoonia algab dissonantsiga. See on suurepärane. See tuleneb ajast, selleks, et väärtustada aega. Ärme ütle vaid luule, sõna, skulptuur. Näiteks inglise skulptor Henry Moore uuris inimluid ja märkas, et need on täiuslikud, näiteks reieluu õõnsus. See õõnsus on täiuslik just liigendfunktsiooni jaoks ning on samal ajal ka ülimalt esteetiline. Kauni, esteetilise kõvera loomine on väga raske. Hülge kaela kumerus on imeilus. Esteetiline pole samas iga kõverus. Moore vaatleb neid õõnsusi, õpib neid tundma ja loob kõverustest skulptuuri, sest üht tüüpi kõverale vastab teisal teistsugune kõverus, nii et see oleks esteetiline, kusjuures kõik on omavahel seotud.
Võime öelda, et esteetikas peitub sügav saladus, mis on armastus.”
Kiko on kujundanud liturgia tarbeks palju esemeid: karikad, leivataldrikud, viirukipannid, piiblikaaned, kaunistused…ja lisaks palju skulptuure. Näiteks „Mäejutlus”, „Püha Johannes Paulus II”, „Ristilöödud Kristus” jt.
Raamatud.
Notas biográficas – Carmen Hernández
Comprar
“Nendes eluloolistes märkmetes saate näha erilist naist, väga tähtsat naist kirikule, kes on armunud Kristusesse, Pühakirja ja Eukaristiasse. Ta teadis selgelt oma missiooni, mille Jumal talle andis: mind toetada, kaitsta ja korrigeerida Neokatehhumeenilise Tee heaks. Ma tänan Jumalat Carmeni eest, kes on mulle alati ja pidevalt tõtt rääkinud. Ta oli sügav, siiras ja avatud suhtleja. Ta oli väga tark naine, kes armastas üle kõige Kristust ja kirikut ja Paavsti.““Me usume, et Carmen on Issandaga, ta on ju peol. Need eluloolised märkmed ei ole ainult meile Neokatehhumeenilisele Teele vendadele ja õdedele vaid terve Kirikule, selleks, et teatavaks teha erakordset naist, kes on elanud oma usku kangelaslikul määral.Carmen Hernández! (Kiko Argüello).
19. juulil 2021 Carmeni Hernandez’i viies surma-aastapäev langeb kokku tema esimese elulooraamatu ametliku avaldamisega, mille autor on professor ja filosoofiadoktor Aquilino Cayuela. Kirjastanud Kristlike Autorite Raamatukogu(BAC)
“Kerügma, vaestega slummis.”
Osta
Kiko Argüello: “Kirjutasin selle väikse raamatu kardinal Cañizarese soovitusel, sest ta pidas tähtsaks, et ma räägiksin sellest, mida Issand tegi meie ja vaestega, kui elasime slummis. Samuti soovis ta, et ma avaldaksin kerügma, mis oleks abiks Sinodile nn uuel evangeliseerimisel. Eelkõige selle mõtete ja antropoloogia pärast.”
Kardinal Cañizares: “See väike raamat, tõeline Jumala kingitus, hajutab hirmu ja hävitab kartuse, täidab meid julgusega järgida kutset kuulutada kerügmat, minna sinna, kus on inimesed, anda nende ees väärtuslikke tunnistusi ja näidata neile evangeeliumi sõnumis veendunuid.”
Kardinal Schönborn: “See katehhees on muljetavaldav kokkuvõte evangeeliumi kuulutusest.”
“Märkmed. 1988-2014 ”.
Osta
Kiko Argüello: „Juba 30 aastat kirjutan ma vihikutesse juhuslikult ja ilma erilise eesmärgita mõningaid mõtteid, mõtisklusi, maksiime, mälestusi, kõhklusi, märkmeid, palved jne. Need sündisid minus evangeliseerimise ja katehheeside ajal, kuhu Issand kutsus mind koos Carmeni Hernandezi ja isa Mario Pezziga. Kui need märkmed aitavad kedagi, siis…õnnistatud olgu Jumal.”
Valladolidi kardinal, peapiiskop Ricardo Blásquez Pérez: “Raamat koosneb väikestest kirjanduslikest fragmentidest, mida saab lugeda ka iseseisva mõtisklusena. Need on peegeldused erinevatest sündmustest, konviventsidest või kohtumistest; need on kui vaimne üleskutse kuulutamiseks ja teadaandmiseks; püüe lootuse poole või üleskutse loota, milles on soov kaasata lugejat. Mõnikord on need julged ülestunnistused, mis pulbitsevad autori hinges; mõnikord hümnid ja psalmid, südamest tulevad palved ja elavad tänupalved Jumalale. Fragmentidele järgnevate kuupäevade alusel on näha ajaloolist arengut alates aastast 1988 kuni aastani 2014. Näeme siin pigem autori usulist arengut ja kulgemist Neokatehhumeenilisel Teel kui temaatilist arenemist, ilmnevad ka paljud konkreetsele karismale omased jooned. Tekstid on täis rõõmu ja kannatusi; ilmekalt on näha ka autori võitlust, kuidas usu läbi edendada ja järgida Jumala tahtmist.
Carmen Hernandez „Päevikud- 1979-1981″.
Osta
Carmen Hernández „Päevikud: 1979-1981”, Valle de los Caidos, Madriid, 27. jaanuar 1979: “Vihma sajab, ent päev koidab rahulikult. Jeesus. Ma olen üllatunud. Tänan. Kannatus pani minu südamesse halastuse. Tänan, Jeesus. Rahu, rõõm…”
Kiko Argüello: “Viiskümmend aastat hetkekski puhkamata: reisides, uurides Jumala sõna, külastades erinevaid kogudusi nii Madriidis, Zamoras, Barcelonas, Pariisis, Roomas, Firenzes, Ivreas… Kuulates ja kuulates, mida vennad räägivad oma elust, kannatustest ja näha, kuidas usk ja meie Issanda Jeesuse kuulsusrikas rist valgustab nende elu. Ma arvan, et teil on õigus tundma õppida Carmeni südant, tema tohutut armastust Jeesuse vastu. Ta kordas pidevalt: “Mu Jeesus, ma armastan Sind! Ma armastan Sind! Tule, tule, aita mind!”
Neokatehhumeeniline Tee.
Paavstide kõned: püha Paulus VI, püha Johannes Paulus II, Benedictus XVI ja Franciscus.
Kiko Argüello: „Esimesed apostlid läksid sünagoogidesse väikestes gruppides kuulutama head sõnumit, öeldes: „Jumal on üles äratanud oma sulase Jeesuse, kelle oleme maha salanud, paludes armu mõrvarile (Barrabasile). Selle Jeesuse, kes suri vastupanu osutamata, kurjale alistudes, oma vaenlasi armastades, neid välja vabandades (“Isa, andesta neile, sest nad ei tea, mida nad teevad”). Selle, kes pakkus Talle põhjustatud kurja – kannatusi ja risti – tõendina, et Tema armastus oli suurem surmast ega lakanud neid armastamast isegi siis, kui nad võtsid Temalt elu. Jumal on Ta surnuist üles äratanud ja täna on Ta elus, selleks, et andestada mis tahes patud ja kuriteod.”
Kiko Argüello: “Praegusel ajal on vaja taasehitada kirikut, justkui alustaksime – nii psühholoogiliselt kui pastoraalselt – selle uuendamist otsast peale, nii-öelda nullist.”
Neokatehhumeeniline Tee laulud.
Lauluraamatu on üle vaadanud Neokatehhumeenilise Tee Rooma ja Madriidi piiskopid. Lauluraamat on avaldatud paljudes keeltes ning Neokatehhumeenilise Tee etappide eristamisel on kasutatud erinevaid värve. Lauljad peavad laule valima oma koguduse etapi järgi ja ootama, et katehhistid edastavad neile erinevate konviventside ja Neokatehhumeenilise Tee etappide laule. Sel moel saavad vennad ja õed paremini aru iga laulu tähendusest.
Orkester.
Neokatehhumeenilise Tee Sümfooniaorkester on asutatud Tee teenimiseks ja evangeliseerimiseks muusika kaudu.
