1985. aastal tutvustasid Kiko, Carmen ja isa Mario Johannes Paulusele II projekti, mille Püha Isa rõõmuga vastu võttis. Selleks, et taasevangeliseerida Põhja-Euroopat, läkitas ta sinna misjoniperesid ja nendega koos preestri. 1986. aastal saatis paavst kolm esimest peret: ühe Põhja-Soome, teise Hamburgi (Saksamaa) ja kolmanda Strassbourgi (Prantsusmaa). 1987 a. läkitati kolm esimest peret Ladina-Ameerikasse.
30. detsembril 1988 saabus Johannes Paulus II helikopteriga Porto San Giorgio Neokatehhumeenilise Tee rahvusvahelisse keskusesse, et läkitada 72 peret maailma laiali. “Jumala püha kirik ei saa täita oma missiooni maailmas, kui see ei toimu läbi pere ja nende missiooni. Püha Pere pole midagi muud kui inimlik pere jumalikus misjonis. Pere misjonis – Kolmainsus misjonis. Te peate aitama peret, kaitsma teda kõigi eest, kes tahavad teda hävitada,” ütles sel päeval püha Johannes Paulus II.
Sellest ajast alates on viimaste paavstide poolt läkitatud viiele mandrile evangeliseerima umbes 1800 peret, näitamaks erinevate misjonivormide kaudu, et elatakse kristlikult nagu Püha Naatsareti Pere.
Pered, kes on aastaid Neokatehhumeenilisel Teel, on kogenud läbi järelristimise perioodi, kuidas Jumal andis neile uue elu ning on selle eest väga tänulikud. Pered, tihti mitme lapsega, lähevad misjonisse, jättes maha kodukoha mugavused. Nad lähevad sinna, kus piiskoppide arvates on vaja näiteid, milline on kristlik pere, kes elab ja kohaneb sealses kirikus, evangeliseerides mitmel moel, aidates kaasa uute kristlike koguduste rajamisele.
Tee põhikiri näitab, et Neokatehhumeenilise Tee realiseerumisele saavad aidata kaasa misjonipered, kes piiskoppide palvel lähevad elama kristlusest võõrdunud paika või sinna, kus on tarvis “implantatio ecclesiae”, rajada kirikut. (Art. 33 (Misjonipered), Neokatehhumeenilise Tee põhikiri, 11. mai 2008).