Kiko Argüello

Francisco José Gómez Argüello Wirtz sündis Leóni linnas (Hispaanias) 9. jaanuaril 1939 José Gómez de Argüello Díaz-Canseco ja Pilar Wirtz Suárez-Guisasola pojana ning oli neljast õest-vennast vanim. Kui ta oli kaheaastane, kolisid tema vanemad Madridi. Ta õppis Kaunite Kunstide eriala Madridi San Fernando Akadeemias, kus sai joonistusõpetaja kraadi. Ta osales paljudel maalinäitustel ja -konkurssidel Hispaanias. 1959. aastal pälvis ta Riikliku noorte Maalikunsti Eripreemia (Premio Nacional Extraordinario de Pintura Juvenil) teosega “Ootus” (“La espera”).

1950ndate aastate lõpus elab ta läbi eksistentsiaalse kriisi, mis viib teda sügava kohtumiseni Jeesus Kristuseja ja viib teda pühendama oma elu ja kunst Kristusele ja Kirikule, muutes ka tema kunsti sisu. 1959. aasta 8. detsembril, varaõhtul, kui ta on oma vanemate kodus, tunneb ta vajdust minna oma tuppa korra palvetama; seal tunnetab ta Neitsi Maarja kohalolu, kellel on laps süles, kes usaldab talle sõnumi: “On vaja teha kristlikke kogudusi nagu Püha Naatsareti Perekond, kes elaksid alandlikkuses, lihtsuses ja ülistuses. Teine on Kristus”. Sõnum üllatab teda ning muutb kogu ta elu teljeks.

Aastal 1960, Vatikani II Oikumeenilise Kirikukogu eelõhtul – sündmus, mis mõjutab sügavalt tema elu nii kristlase kui ka kunstnikuna –, võtab ta koos isa José Manuel de Aguilariga ette reisi läbi Euroopa. Reisi eesmärk on uurida sakraalkunsti ning leida katoliikliku ja protestantliku kunsti vahel kokkupuutepunkte, pidades silmas tulevast Kirikukogu. Koos skulptor José Luis Alonso Coomonte ja vitraažikunstnik Carlos Muñoz de Pablosiga moodustab ta sakraalkunsti uurimis- ja arendusrühma „Gremio 62“ ning korraldab rea näitusi Madridis, Royanis (Prantsusmaa) ja Haagis (Madalmaad). Tema nendel aastatel elatud elu on juba märgistatud apostolaadist kristliku eluviisi kursuste (Cursillos de Cristiandad) õppejõuna.

Kuulates Paavst Püha Johannes XXIII kõnet, milles räägiti vaeste Kirikust, tekkis tal äratundmine, et Kiriku uuenemine tuleb vaestelt, ning seetõttu loobus ta 1964. aastal oma maalijakarjäärist. Järgides Püha Charles de Foucauld’ jälgi – elada Jeesuse varjatud elu Naatsaretis –, otsustab ta minna elama kõige vaesemate sekka, Palomeras Altase slummisse Madridi äärelinnas. Tema ümber koguneb rühm mustlasi, pätte, vaeseid… nendest saab alguse esimene neokatehhumeeniline kogudus.

Palomerases tutvub ta Carmen Hernández Barreraga, kes oli just naasnud Iisraelist ja kes oli tänu hispaania liturgikule, isa Pedro Farnés Schererile, kokkupuutes kogu Vatikani II Kirikukogu liturgilise reformiga. Carmenile avaldab sügavat muljet vaeste kogukond, mille ta Palomerasest leiab, ning ta otsustab jääda sinna nende sekka elama, lähedalasuvas slummis.

Nendesamade vaeste palvel, kellega nad koos elavad, alustavad Kiko ja Carmen Jeesuse Kristuse Evangeeliumi kuulutamist. Vaikselt ja aja möödudes juhib Issand nad teoloogilis-katehheetilise sünteesini, mis põhineb Jumala Sõnal, Liturgial ja Kogudusel. See süntees võimaldab inimestel elada vennalikus osaduses ning annab neile täiskasvanud usku.

See uus kristliku algatuse tee äratas Madridi Peapiiskopi, Mons. Casimiro Morcillo huvi. Mons. Morcillo sai teada, et 28. augustil 1965 andis valitsus korralduse, mille kohaselt pidi Tsiviilkaitse Palomeras Altase slummid lammutama. Kiko palus abi peapiiskopilt, kes saabus isiklikult Palomerasesse ja peatas lammutamise. Ta nägi, mida Kiko ja Carmen vaeste seas tegid, ning julgustas neid viima seda evangeliseerimiskogemust ka teistesse Madridi kogudustesse. Nii alustasid nad tegevust ka Zamoras ja Ávilas (1965–1967).

Ávilas tutvub ta Jumala sulase mons. Dino Torreggianiga, Kiriku Sulaste (Siervos de la Iglesia) asutajaga, kes kutsub neid Rooma tulema. 1968. aastal suunduvad nad Rooma, kaasas Madridi peapiiskopi mons. Casimiro Morcillo kiri Paavsti vikaarile kardinal Angelo Dell’Acquale. Siin algab tema misjon Borghetto Latino slummides. Septembri ja novembri vahel viivad Kiko ja Carmen koos preester don Francesco Cuppiniga – pärast Kardinal-Vikaarilt loa saamist – läbi katehheese ning Rooma Kanada Pühade Martrite koguduses sünnib esimene neokatehhumeeniline kogudus.

Kogu see kirg evangeliseerimise vastu, mida Kiko ja Carmen edasi viivad, alati saatjaks preester – 1971. aastani isa Francisco Cuppini, seejärel hispaania preester isa Jesús Blázquez ning alates 1971. aastast Itaalia katehheeside jaoks ja alates 1982. aastast püsivalt isa Mario Pezzi –, koondab nende ümber preestreid, abielupaare ja vallalisi, kes tunnevad kutsumust rändmisjonäridena ning pakuvad end minema ükskõik millisesse maailma paika, et viia sinna, kus katehheese palutakse, sedasama kristliku algatuse vormi.

Nad alustavad intensiivset katehheetilist tegevust sooviga viia Vatikani II Kirikukogu uuenemine kirikutesse, ning see kujuneb järg-järgult ristimisjärgse kristliku algatuse teeks. Pärast kuulutuse ja katehheeside kuulamist sünnib neokatehhumeeniline kogudus, mis asub „teele“, et avastada etappide kaupa uuesti Ristimise sakrament. Need on väikesed kogudused, nagu Naatsareti Püha Perekond, kes tahavad elada alandlikkuses, lihtsuses ja ülistusvaimus, kus teine inimene on Kristus. Kogudused ei sünni ühinevate inimeste tahtest, vaid nendest, kes pärast kahekuulist kerügmaatilist katehheesi tunnevad kutsumust oma ristimise seemne järkjärgulise ja edasiliikuva kasvu teele: see on eksistentsiaalne elumuutus koos jumaliku elu kandmisega meis. Nii teevad kristlased – sarnaselt algkirikule – koguduses nähtavaks päästetööd, mida Jumal neis usukandmise tee kaudu teeb. Kogudus, ülestõusnud Kristuse Ihu, muudab kohalolevaks armastuse ja ühtsuse: märgid, mis võivad paganaid usule tõmmata. See on üks viis Vatikani II Kirikukogu elluviimiseks ja selle teostamiseks, mida kirikukogu igatses, kui esitles Kirikut valguse, soola ja pärmina. See on vorm, mis aitab prohvetlikult kogudusel liikuda sakramentidel põhinevalt pastoraadilt evangeliseerimise pastoraadile. Sekulariseerunud ühiskonnas elavad neokatehhumeenilised kogudused Kirikus, Jumala Rahvas, päästesakramendina, valgusena rahvaste seas.

Kiko kunstnikutemperament, tema eksistentsiaalne kogemus ja haridus kristliku eluviisi kursuste katehheedina (Cursillos de Cristiandad) koos Carmeni teoloogilise ettevalmistuse, tema evangeliseerimiskire ja Vatikani II Kirikukogu uuenemisliikumise tundmisega on aluseks Neokatehhumeenilisele Teele.

See töö saab oma esimese ametliku õnnistuse audientsil, 8. mail 1974. aastal Paavsti püha Pauluse VI sõnadega: „Nii palju rõõmu ja nii palju lootust annate te meile oma kohalolu ja tegevusega!“, ning saab ka väga väärtusliku kinnituse 12. jaanuari 1977. aasta audientsil Paavsti kõnes, mis oli tervikuna pühendatud Neokatehhumeenilisele Teele. Audientsi lõpus võtab Paavst Kiko ja Carmeni vastu eraviisiliselt; Kikole ütleb ta: „Ole alandlik ja Kirikule ustav ning Kirik on ustav sinule,“ ja Carmenile, kes põlvitab tema ees, paneb ta käe pea peale.

 

Kiko ja Carmen, kes olid väga tähelepanelikud ja ustavad Kiriku Magisteeriumile, tundsid end pärast püha Johannes Paulus II kõnet Euroopa Piiskoppide Konverentside Nõukogu VI sümpoosionil (11. oktoobril 1985) – kus kutsuti Kirikut üles „Uuele Evangeliseerimisele“ – ajendatuna ühelt poolt alustama 1986. aastal uut evangeliseerimisvormi, kutsudes üles peresid koos lastega, ning teiselt poolt avama seminare, mis oleksid piiskopkondlikud ja misjoneerivad ning rahvusvahelised ja mis saaksid nimeks Redemptoris Mater. 14. veebruaril 1988 asutas kardinal-vikaar Ugo Poletti Püha Isa toetusel Roomas esimese piiskopkondliku misjoneeriva Redemptoris Mater seminari.

Aastal 2026 on viiel mandril kokku 116 piiskopkondlikku misjoneerivat seminari, kus on pühitsetud juba üle 3000 preestri. Nende misjonireisid olid väsimatud: kohtumised paljude kogudustega, mis on tekkinud nii mitmetes riikides, ning rahvarohked noortekohtumised, mille eesmärk oli nii preestri- ja mungaelu/nunnaelu kutsumuste äratamine kui ka perede enda kaasamine ja kutsumine koos lastega, et pakkuda end tänapäeva maailma evangeliseerimiseks.

Tee sai erilise anni 30. augustil 1990. aasta kirjaga „Ogniqualvolta“, mis oli adresseeritud Mons. Paul Josef Cordesile, kes oli Neokatehhumeeniliste Koguduste eest ad personam vastutav isik. Selle kirjaga tunnustab Paavst Püha Johannes Paulus II Neokatehhumeenilist Teed kui „katoliikliku kujunemise tee, mis on väärtuslik ühiskonnale ja praegusele ajale“.

Kaks ametlikku ja otsustavat sammu astutakse 2002. aastal, kui Paavstlik Ilmikute Nõukogu kinnitab Paavst Johannes Paulus II palvel Neokatehhumeenilise Tee statuudi ad experimentum (katseajaks) heakskiitmise dekreediga, ning 2008. aastal (11. mail, Nelipüha suurpühal) Tee lõpliku heakskiitmisega, mida kinnitas Paavst Benedictus XVI „kristliku Algatuse piiskopkondliku teostamise vormina“ (Statuut, art 1 lg 2). Sellele järgneb 26. detsembril 2010. aastal „Neokatehhumeenilise Tee Teatmiku“ (ehk Kiko ja Carmeni katehheeside tekstide, mis saadavad neokatehhumeenilist teekonda) ametlik heakskiitmine. Edasi, 8. jaanuaril 2012. aastal, kiidetakse heaks Katehheetilise Teatmiku Tähistamised (liturgilised pühitsemised) ning lõpuks, 2014. aastal, järgneb Paavst Franciscuse kinnitus Riigisekretariaadi kaudu Neokatehhumeenilise Tee liturgilisele praktikale ja statuudile.

Kiko on Püha Isa kutsel osalenud audiitorina mitmel piiskoppide Sinodil:

1. 1983. aastal, Sinodil, mille teemaks oli Meeleparandus ja lepitus Kiriku misjonis;
2. 1983. aasta Sinodil, mille teemaks oli Ilmikute kutsumus ja misjon Kirikus ja maailmas;
3. Aastal 1999 Euroopa Piiskoppide Sinodi II Erikogul;
4. 2005. aastal, Euharistia teemalise Piiskoppide Sinodi XI Üldkogul;
5. 2008. aastal, Piiskoppide Jumala Sõna Sinodi XII Korralisel Kogul;
6. 2012. aasta Sinodil, Kristliku usu edasiandmise uue evangeliseerimise teemal.

Lisaks, 1990. aastal Paavst Püha Paulus II nimetab ta Ilmikute Paavstliku Nõukogu nõustajaks viieks aastaks; nimetamine uuendati 1996. ja 2001. aastal; 2008. aastal kinnitatakse ta Paavsti Benedictus XVI poolt; ja 2014. aastal Paavsti Franciscuse poolt: see tähendab, alates 1990. aastast on ta osa Ilmikute Dikasteeriumist.

2011. aastal Paavst Benedictus XVI nimetab ta Paavstliku Nõukogu nõuandjaks Uue Eangeliseerimise edendamiseks, 5-aastaseks perioodiks.

Kiko sekkumised, Doktorikraadide andmise ja Sinodidel sekkumiste puhul on olnud võimalus paljastada kogu teoloogiline, enamgi vaimne rikkus teost, mida Issand soovis tekitada: perekonna misjon Kirikus, kerügma kuulutamine uues evangeliseerimises, uus esteetika Kirikus, sõprussuhete edendamine juudi rahvaga “Notra aetate” valgusel; ja ka: kristlike ustavate preestrimisjon, Euharistia ja Jumala Sõna kesksus kristlikus Algatuses ja harimises, lastele usu edasiandmise pakilisus, vajadus taasavastada Koguduse tõeline pale ja selles kogu tähelepanu, mida kogu Kirik on kutsutud andma Uutele Kiriklikele Reaalsustele, Neokatehhumeenilisele Teele, Kristliku Algatuse tee koguduses ja koguduse jaoks…

Kutsele uuele evangeliseerimisele, mida tegi Püha Johannes Paulus II kogu Kirikule 1985. aastal – meenutasime seda varem – Kiko ja Carmen vastavad kutsudes perekondasi lastega: nii sündisid “missio ad gentes“, perekondlikud tuumad (vanemad ja lapsed), mis lähevad elama alades, mis vajavad kristlikku kohalolu ja tunnistust, kutsutud samade piiskoppide poolt, kes nad neile usaldasid, saadetud preestri poolt, tõeline “missio“; täna on nad olemas 64 riigis, kus on loodud 220 missio ad gentest. Kiko ja Carmen on vastanud ka kutsele, mida tegi Paavst Franciscus, pöörata tähelepanu äärealadele, eriti suurte linnade omadele, kutsudes kogudusi, kes on lõpetanud neokatehhumeenilist teekonda, pakkuda ennast misjonile kogudusena, välja minna oma kogudusest ja minna teisse, sinna, kuhu Piiskop või Kogudusepreester palub kristlikku kohalolu. Nii on olnud saadetud mitmed “Communitates in missionem” Rooma, Madridi ja paljude teiste linnade äärealadele.

Nad taasloovad täna kristliku algatuse teekonda, mis, ühelt poolt korjaks üles kogu vana katehhumenaadi rikkust ja teiselt poolt juurduks tänapäeva ühiskonda ja Kirikusse, pannes tähele kogu Kirikukogu poolt soovitud uuendamist, see nõuab tõesti geniaalset armu ja oskuseid, nagu Issand on annina teinud Kiko ja Carmenile. Koos teoloogilis-katehheetilise sünteesiga, hõlmab see and ka tähelepanu liturgilistele ruumidele ja elementidele, maalidele, muusikale…

Ennekõike, Issand soovitab Kikol uuesti mõtlema sobivat tähistamisruumi koguduse jaoks: uus esteetika, mis kogudusest laieneb kogu kihelkonnale, uuele kihelkonna mudelile. Niimoodi taastatakse liturgiline assamblee. Uurides algse Kiriku baptisteeriume, ehitab ta liturgilise ruumi keskele ristimisbasseini, mis lubab teha ristimist vette kastmise läbi – sobivama märgina sellele, mida see sakrament tähistab, Kirikukogu juhiste järgi -, ta asetab laua kesksemasse paika ning seintel, mis seda ümbritsevad, loob ja maalib “müstilise krooni”; need on piltlikud maalid, mis esitavad päästeloo suuri müsteeriume, õigeusu Kiriku kohaselt, maalid, millele Kiko rakendab ka oma kaasaegse kunsti teadmisi. Selle teo jaoks arvestab ta ka mitmete arhitektide ja kunstnike koostööle, kellega ta on ka loonud tõelise kooli.

Koos liturgiliste ruumidega, mis on vajalikud, et kogudused saaksid läbida seda järk-järgulist vormimise teed ja saaksid osaleda täielikult Liturgias, paneb Kiko muusikat paljudele psalmidele ja teistele Pühakirja salmidele, algse Kiriku hümnidele, vaimsete autorite luuletustele või ka mõne enda kirjutisele.

On veel tähtis märge, mida tasub esile tõsta ja mis näitab kogu kuulamise loomingulist ulatust, mida Kiko ja Carmen on andnud Paavstide Magisteeriumile. Oma kõnes Rooma Kuuriale, 21. detsembril 2009, Paavst Benedictus annab idee “Paganate Aatriumist”, et luua dialoogiruum kõikidele, usklikele ja mitte usklikele, tänapäeva väljakutsete ees. Kiko vastab sellele kutsele moodustades Neokatehhumeenilise Tee Sümfooniline Orkester ja kmponeerides sümfooniat 2010. aastal: “Süütute kannatamine“, muusikaline heliteos, mis tähitsaval ja kateheetilisel viisil, esitleb süütute kannatamist ja mis on olnud esitatud peamistes teatrites, kontserdisaalides, väljakutel ja katedraalides maailmas: Jeruusalemmas, Roomas, Madridis, New Yorgis, Chicagos, Budapestis, Tokyos, Berliinis, Lublinis, Auschwitzis… 2023. aastal kirjutas ta teise sümfoonia, kolmes osas, pelakirjaga: “Messias“. Mõlemad sümfooniad esitati pühapäeval, 1. juunil 2025, Rooma  “Parco della Musica Ennio Morricone” Auditooriumis, Püha Caecilia Saalis, Perekondade Juubeli puhul. Teos esitati ka Cordoba mošee-katerdaalis, Oviedos ja Toledo katedraalis.

Kõike seda inspireeris Püha Vaim vastamaks kaasaegse maailma evangeliseerimise pakilisusele, Paavstide ja Kirikukogu juhiste järgi.

Nüüd saame pöörata natuke tähelepanu, detailsemalt, kogu sellele Püha Vaimu poolt inspireeritud teole.

Arhitektuur ja maal

Järgides Kirikukogu, Kiko Argüello, koos Carmen Hernándeziga pakub täielikku uuendust: arhitektuurist ikonograafiani, inimestevaheliste kohtumiste tähistamisruumid, mida tema nimetas Katehhumeeniumiteks, kõikide märkidega, nagu neid sätitakse Tees, st Preestri koht, Kõnepult, Laud Keskel, Ristimisallikas…

Seda Kiko kunstiteost näeme mitmes koguduses:

–  La Paloma (Madrid)

–  Püha Bartolomé Tutos (Firenze)

–  Püha Catalina Labouré (Madrid)

–  Püha Perekond (Oulu – Soome)

–  Araabia Emanda Katedraal (Bahrein)

Teistes kirikutes/kogudustes, maalb ta piltlikke tsükleid, “Müstiliste kroonidega” ja “Altarimaalidega”, liturgiliste suurpühade ülistamiseks mõeldud, vastavalt idamaise traditsioonile.

–  Madridi katedraal (Tee Emanda apsiid ja kabel)

–  Jaakobuse Koguduse fresko (Ávila)

–  Roomas: Pühade Kanada Märtrite, Püha Francesca Cabrini, Püha Luigi Gonzaga, Jeesuse Sünni Koguduse krüpt ja saal

–  Püha Frontis koguduse liturgiline saal (Zamora)

–  Madridis: Muutuse Emanda (Nuestra Sra del Tránsito), Püha Joosepi, Püha Sebastiani, La Paloma ja Püha Roque kirik ja saal 

–  Bonne Nouvelle’ Koguduse saal (Pariis)

Koos tema poolt loodud pildikooliga teostab ta mitmeid maalimistsükleid:

–  Pühima Kolmainsuse Kogudus (Piacenza)

–  Püha Ristija Johannese Kogudus (Perugia)

–  Pühima Kolmainsuse Kogudus, (S. Pedro del Pinatar Murcia)

–  Püha Massimiliano M. Kolbe Kogudus (Rooma)

–  Püha Francisco Javier kirik (Shanghai – Hiina)

–  El Pilar Kogudus (Valdemoro – Madrid)

–  Poetto Terivseneitsi (Virgen de la Salud en el Poetto) Kogudus (Cagliari)

–  Troina, Mestre, Verona jne kirikud.

–  Karmeliitide Püha Joosepi Kloostri kirik (Mazarrón-Murcia)

Neokatehhumeenilised Keskused

Lisaks kirikutele ja koguduste litrugilistele saalidele , loob ta neokatehhumeenilisi keskuseid ja majasid konviventside jaoks: kohtumispaigad Tee katehheetidele, vendadele-õdedele ja piiskopkonnale:

– Madridi ja Rooma Neokatehhumeenilised Keskused

– Jahve Sulase Neokatehhumeeniline Keskus (Porto San Giorgo), misjoneerivate rändkatehheetide kohtumispaik ja läkituspaik riikidesse. 1988. aasta tähistab Püha Johannes Paulus II Euharistia ja läkitab esimesed misjoniperekonnad. Selles keskuses loob ta esimese Sõna Pühamu, koht, kus õppida ja uurida Pühakirju, kaunistatud originaalse klaasiga.

– Rahvusvaheline Keskus “Domus Galilaeae”, Õndsuste Mäel Pühal Maal. See keskus võtab vastu Carmen Hernándezi aimdust püstitada koolituskeskus preestrite ja katehheetide jaoks Pühal Maal. Püha Johannes Paulus II – kes külastab ja õnnistab selle maja ehitustöid 2000. aastal – soovis, et see maja saaks “soosida sügavat religioosset koolitust ja viljakat dialoogi judaismi ja katoliku Kiriku vahel”. Tõendiks kõigest sellest on tuhanded juudi kui ka palestiina külastajad, kes jäävad hämmingusse Maja ilu ja külalislahkusest, nagu ka rahvusvahelised piiskoppide ja ka rabide konviventsid.

– Konviventside majad ja Neokatehhumeenilised keskused erinevates Ameerika, Aafrika ja Euroopa riikides.

Redemptoris Mater Seminarid

Issand inspireerib Kiko ja Carmenile vajadust aidata Kirikut selles uuendamises püstitades, koos Püha Johannes Paulus II-ga, esimest Piiskopkondlikku Misjoneerivat Redemptoris Mater Seminari Roomas. Sellele järgnevad mitmed teised Redemptoris Mater Seminarid, hetkel 116, nende piiskopkondade Piiskoppide poolt avatud. Kiko joonistab paljude nende seminaride arhitektuurilist mudelit:

– Macerata Redemptoris Mater Seminar (Itaalia)

– Medellíni Redemptoris Mater Seminar (Colombia)

– Brasilia Redemptoris Mater Seminar (Brasiilia)

– Varssavi Redemptoris Mater Seminar (Poola)

– Managua Redemptoris Mater Seminar (Nicaragua)

– Galilea Redemptoris Mater Seminar. Sellele kohale annab tooni skulptuurne grupp Kristusest apostlitega

– Denveri Redemptoris Mater Seminar (USA)

– Avignoni Redemptoris Mater Seminar (Prantsusmaa)

– Costa Rica Redemptoris Mater Seminar

– Rooma ja Madridi Redemptoris Mater Seminaride kirik

Teised kunstialad

Lisaks nendele arhitektuuri-, maali- ja skulptuuriteostele, tegeleb Kiko teiste kunstialadega: vitraažaknad, liturgilised seinavaibad ja kullassepatööesemed, nagu ristid, karikad, piiblikaaned, evangeeliumiraamatud jne, alati vaatega teenida kristlikku kogukonda tema usuteel.

– Madridi Katedraali vitraalid (Hispaania)

–  Porto S. Giorgio Rahvusvahelise Keskuse vitraalid (Itaalia)

–  Rooma, Madridi seminaride vitraalid

–  Domus Galilaeae vitraalid (Iisrael).

Samuti tahaksime mainida järgmisi väljaandeid:

– “Kerügma, barakkides vaestega”, San Pablo, 2012: Kard. Antonio Cañizarese, Jumaliku Kultuse Kongregatsiooni prefekti, ja Kard. Christoph Schönborn, Viini peapiiskopi tutvustusega: kus jutustatakse Kiko kogemust vaeste keskel ja kerügma kuulutust. Avaldatud hispaania, itaalia, portugali, prantsuse, inglise, saksa, jaapani, ungari, poola, vene, araabia, korea ja hiina keeles.

– “Märkmed – 1988-2014”, Kard. Ricardo Blázquez, Hispaania Piiskopkondliku Konverentsi Presidendi tutvustusega – Cantagalli, 2016: Kiko enda luuletuste ja intiimsete palvete kollektsioon. Avaldatud: hispaania, itaalia, portugali, prantsuse, inglise, horvaatia, saksa, hollandi, vene ja poola keeles.

Kiko saadud avalikud tunnustused:

– Iisraeli Turismi Ministeeriumi auhind tema vankumatu pühendumuse eest tuua kristlasi kogu maailmast Pühale Maale (Jeruusalemm 2005).

– Doktorikraad “honoris causa“, Johannes Paulus II Paavstliku Institutsiooni poolt väljastatud, “perekonna täieliku väärtustamise eest kirikliku ja sotsiaalse objektina, Johannes Paulus II õpetusega täielikus kooskõlas, Paulus VI prohvetliku entsüklika Humanae Vitae tingimusteta vastuvõtmise eest Tee perekondade poolt ja perekondades koduse liturgia avamise eest usu edasiandmiseks uutele põlvkondadele (Rooma 2009).

– Doktorikraad honoris causa teoloogias Lublini Katoliku Ülikooli (Poola) poolt, et oli “alsutanud ristimsjärgset vaimset koolitust, mis, läbi kristliku algatuse, viib kogu maailmale evangeliseerivat tegu” (Lublin 2013).

– Doktorikraad honoris causa teoloogias, mis anti talle – koos Carmeniga – Catholic University of America poolt, “et ta eristus oma pühendumuses vaestele, mis viis paljusid inimesi osadusele Kristusega ja katoliku usule” (Washington DC, 2015).

– Doktorikraad Honoris Causa, antud Kiko Argüellole, koos rabi David Roseniga, Madridi Francisco de Vitoria Ülikooli poolt, panuse eest juudi-kristliku dialoogi (2021);

– “Per Artem ad Deum” Medal, Sacraexpo Ühingu (Poola) poolt antud, Kultuuri ja Hariduse Dikasteeriumi sponsorlusega (2024), vaimse panuse eest, mida ta andis oma kunsti läbi.

– Porto San Giorgio Omavalitsuse (Fermo, Itaalia) Aukodanik, et ta andis Linnale rahvusvahelise nähtavuse Jahve Sulase Rahvusvahelise Keskusega.

– Ajakirjanduspreemia “Religioon vabaduses” 2025: 2025. aasta Eripreemia Kiko Argüellole oma suure evangeliseerimispühendumuse pärast.

Ikka veel meeles pidades Kiko kunstitegude geniaalsust Kiriku kasuks, ta ise tõdes oma lühikesel sõnavõtul “Per artem ad Deum” Medali puhul, et “kõige tähtsam minu kunstitegudes oli avada Krsitliku Algatuse Tee kogu Kirikus, mis aitab palju perekondi ja palju noori. See on küll kunstiteos!”.