Kiko Argüello

Francisco José Gómez de Argüello Wirtz sündis 9. jaanuaril 1939 Leonis. Kiko õppis kunsti Madriidis San Fernando Akadeemias. 1959. aastal sai ta erakorralise riikliku preemia maalikunsti erialal. Pärast sügavat eksistentsiaalset kriisi toimus temas tõsine pöördumine, misjärel pühendas ta oma elu Kristusele ja katoliku kirikule.

1960. aastal asutas ta koos skulptor Coomontes’i ja glasuurija Muñoz de Pablos’ega rühmituse nimega Arte Sacro “Gremio 62”, esinedes näitusel Madriidi rahvusraamatukogus. 1964. aastal esindas rühmitus Arte Sacro Hispaania kultuuriministeeriumi Rouyanis, (Prantsusmaa). Samuti on mõned Kiko töödest välja pandud Hollandi (1965) galeriis “Nouvelles images”.

Veendunud, et Kristus on lähedal just süütutele kannatajatele ja kõige vaesematele, läks Kiko 1964. aastal elama vaeste sekka Palomeras Altase slummi Madriidi äärelinnas. Seal tutvus ta Carmen Hernandeziga, mõlema sooviks oli aidata vaeseid. Nad leidsid uue viisi, kuidas mõjusamalt kuulutada usutõdesid, mis viis väikese kristliku koguduse tekkimiseni. See kogudus, kus ristilöödud Kristuse armastus sai nähtavaks, muutus justkui seemneks, mis istutati tänu tollasele Madriidi peapiiskopile Casimiro Morcillole Madriidi ja hiljem Rooma, aga ka teistesse kirikutesse üle ilma.

Pärast oma sügavat kriisi ja pöördumist leidis Kiko viisi, kuidas panna kunst kiriku teenistusse. Täpsemalt maali, muusika, arhitektuuri ja skulptuuri kaudu, et edendada “uut esteetikat”, mis viib inimesi lähemale usule.

Ta maalis palju, tema töid hinnati kõikjal maailmas. Hispaanias, eriti Madriidi katedraalis tõuseb tema maalides esile müstiline salapära (samuti Murcia katedraalis). Kikolt on valminud suur seinamaal Roomas, Redemptoris Materi seminaris, kuid tema töid võib näha ka teistes kirikutes – Kanada märtrite kirikus Roomas, samuti Piacenzas ja Perugias. Teiseks näiteks on suur seinamaal „Viimane kohtupäev” Iisraelis, Domus Galilea keskuses, kohas, kus Kristus pidas oma Mäejutlust. Püha Johannes Pauluse II sõnul sümboliseerib see silda katoliku kiriku ja juudi rahva vahel.

Uudseid lahendusi on Kiko välja töötanud koguduste ja seminarihoonete arhitektuuris, mis tugines uuele esteetikale ja kus on kasutatud tema loodud vitraažaknad. Näiteid sellest on Hispaanias, Itaalias, Nicaraguas, Ühendriikides, Soomes, Dominikaani vabariigis ja mõnedes Aasia ja Aafrika riikides. Kuid parima näitena tõuseb esile siiski Domus Galilea.

Nende aastate jooksul kujundas Kiko Argüello ka Neokatehumeenilisele Teele omase muusikalaadi. Ajast, mil ta läks Palomeras Altase slummi, käes piibel ja kitarr, on ta komponeeritud üle 300 laulu, mis on koondatud raamatusse nimega „”TÕUSIS ÜLES TA, laulud neokatehhumeenilistele kogudustele”. Paljud neist on tõlgitud eri rahvaste keeltesse, teisi on lauldud kohtumistel paavstidega. Lauludele muusikalisi seadeid kavandades kasutas Kiko erinevaid instrumente. 

2010. aastal moodustas Argüello Neokatehhumeenilise Tee Rahvusvahelise Sümfooniaorkestri ja komponeeris heliteose “Süütute kannatus”, kus ta kirjeldas muusika kaudu Neitsi Maarja kannatust ja valu risti all. Seda Kiko teost on ette kantud Iisraelis erinevatele ametivõimudele ja 200 piiskopi ees ning see on avaldanud juutidele sügavat muljet. Nad on tunnistanud, et katoliku kirik mõistab nende kannatusi ja valu (Shoah, holokaust). Nii võib siingi näha dialoogi juudi rahva ja katoliku kiriku vahel. Nimetatud heliteost esitati Vatikanis (korra Benedictuse XVI-le), samuti Jeruusalemmas, Petlemmas, Madriidis, Pariisis, Tokyos, New Yorgis, Chicagos, Bostonis, Düsseldorfis ja Auschwitzis.

Kiko Argüello on kahe raamatu autor: 2012. aastal avaldatud “Kerügma, vaestega slummis” ja 2016. aastal “Märkmed. 1988-2014 ”.