Carmen Hernández

24. november 1930, † Madrid, 19. juuli 2016

Carmen Hernández Barrera sündis Ólvegas (Soria, Hispaania), 24. november 1930. aastal, Antonio Hernández Villar ja Clementa Barrera Isla tütar, viies kaheteistkümnest lapsest (3 surid juba lapseeas), ning ristiti 28. novembril Ólvega Santa María la Mayor kogudusekirikus. Kolmekuuselt kolib ta perekonnaga Tudelasse, käies Ólvegas puhkuste puhul.

1935. ja 1945. aastate jooksul õpib ta Maarja Seltsi Koolis Tudelas. Tema perekond, alandlikku päritolu, kogeb järk-järgult majanduslikku kasvu tänu isa ettevõtlikkule vaimule. 1945. aastal kolivad nad Madridi ning siin, Jeesus-Maarja koolis, jätkabki ta oma õpinguid 1948. aastani.

Tudelas veedetud aastad on Carmeni elu jaoks eriti tähtsad. Tegelikult, linnas, just kooli kõrval, kus ta õppis, asus jesuiitide kool “Püha Francisco Javier”, kust möödusid regulaarselt kogu maailmast pärit misjonärid: Indiast, Jaapanist, Ameerikast…, kelle läbi Issand äratas temas kutsumuse misjonile. Juba väga noorelt tundis ta seda kutsumust, mida ta soovis järgida kirglikult, vaatamata konfliktidele oma perekonnaga; mitu korda üritas ta isegi kodunt põgeneda, et misjonile minna, kuid tema isa takitas teda.

Ta õppis ja lõpetas õpingud Keemias Madridi Complutense Ülikoolis hiilgavate tulemustega. Seejärel töötas ta mitmes pereettevõttes kuni, 1954. aastal, hülgas ta lubavat karjääri, mida ta isa soovis tema jaoks, et järgida Kristust, sisenedes Kristus Jeesuse Misjonäride Instituuti, Navarras hiljuti rajatud.

1955. ja 1956. aastatel teostab ta oma noviitsi aastat Javieri misjoniinstituudis ja 3. oktoobril annab ta oma ajutised vanded. 1957. aastal läheb ta Valencia Kristus Jeesuse Misjonäride koolitamismajja ning alustab oma õpinguid Pühas Teaduses (Teoloogias), mida ta l’petab 1960. aastal uurimistööga teemal “Palve vajalikkus Pius XII järgi”, saades lõpphinnet summa cum laude. Valencias on tal võimalus saada tuttavaks piiskopiga Mons. arcelino Olaechea y Loizaga; see, kes juba Pamplona Peapiiskopina oli toetanud selle Misjoniinstituudi sündi, abistab nüüd Valencia Misjonäre ning on väärtuslik juht Carmeni jaoks.

1960.-1961. aastal elab ta Londonis, et õppida ja parandada oma inglise keelt, valmistudes nii misjoni jaoks Inidias, millele ta tundis end kutsutuna. Kuid 1961. aasta talvel tema ülema telegramm kutsub ta naasma Hispaaniasse, Barcelonasse, kuhu ta jõuab 1962. aasta jaanuaris. Instituudi ülemad, mõnede sisemiste lahkhelide tõttu, otsustavad, et Carmen ja mõned tema kaaslased peavad jätma Instituuti enne oma lõplikute vannete andmist oktoobris.

See tema misjoniplaani hävinemine, mis põhjustab talle palju kannatamist, toimub samal ajal tema kohtumisega teoloogidega, kes olid valmistamas liturgilist uuendust, mida viidi lõpule Vatikani II Kirikukoguga; sel viisil saab ta näha oma kannatust valgustatuna Jeesuse surma ja ülestõusmise Paasapüha Müsteeriumi valgusel.

Barcelonas on tal võimalus tutvuda isa Pedro Farnés Schereriga, hispaania liturgist, kes annab liturgia loenguid ja kes on väga kokkupuutes kogu liturgilise uuendusega. Carmen käib tema loengutel.

28. augustil 1962. aastal, peab Carmen lahkuma Kristus Jeesuse Misjonäride Instituudist. Isa Farnési Paasapüha Müsteeriumi loengute valgusel elab ta seda aega kutsumusena Issanda poolt ohverdama oma Iisak: kutsumust misjonile, mida ta tunneb juba oma noorusest. See sündmus tema elus muudab ta väga tundlikuks sellele, mida Kirikukogu pakub Kirikule läbi Põhikirja Sacrosanctum concilium, rikkus, mida Carmen lisab Teele oma katehheesidega Paasapüha Müsteeriumi ja Euharistia kohta.

Carmen, koos teiste kaaslatega, kes on lahkunud Õdedest Misjonäride Instituudist, läheb elama Casas Antúnezi, Barcelona töölisklassi naabruskond, ja töötab tehases mõeldes, et üks päev on tal võimalus kuulutata Jeesus Kristust töölistele… Kuid see päev ei jõua kunagi, mille tõttu, koos oma kaaslastega, mõtleb ta minna misjonile kaevurite keskel Boliivias.

Kuid enne misjonile lahkumist, paljude pühakute eeskuju järgides, otsustab ta minna palverännakule Pühale Maale, käies Jumala Sõna jälgedes, kuulutades seda kohtades, kus see teostus. Siin avaneb talle Pühakiri üllataval viisil ja ta näeb, kuidas, Kiriku uuendamiseks, on vaja minna tagasi kristliku koguduse algusele ja kristluse juudi juurte juurde. See eksistentsiaalne kogemus lubab Carmenil vastu võtta erilise tähelepanu ja rikkusega Kirikukogu Põhikirja Dei Verbum, et see hiljem edasi anda, Kikoga, Teele. Selle aasta, 1963, 7. augustil lahkub ta Marsellast laevaga, et minna Iisraeli.

1964. aasta 5. jaanuaril, Paavsti Paulus VI Palestiina külastuse käigus on Carmen kohal, kui ta möödub Naatsaretis. Seal tutvub ta Isa Gauthieriga, “Jeesus puuseppa kaaslaste” religioosse perekonna rajaja, kus mehed ja naised võivad elada religioosset elu ühiselt. See valgustab tema jaoks uut religioosse elu elamisviisi.

1964. aasta 5. juulil naaseb Carmen Barcelonasse mõeldes, et ta kohtub oma kaaslastega, kuid nemad on Madridis. 12. juulil reisib ta Madridi, et kokku saada oma perekonnaga ja kaaslastega ning valmistuda Boliivia misjoni jaoks. 15. juulil tema õde Pilar Hernández räägib talle Kiko Argüellost ning sellest, mida ta teeb vaestega. Septembris puutub ta kokku Kiko Argüelloga, kes novembris otsustab minna elama Palomeras Altase hurtsikuelanike keskel;seal, 1965. aastal, moodustub vaikselt väike kogukond vaeste keskel. Carmen tutvub selle kogudusega ning on üllatunud nähes, et neid vaeseid huvitab tunda Jeesus Kristust. Carmen hakkab käima kogukonnaga ja otsustab minna elama sinna lähedale.

1965. aasta 28. augustil hakkab politsei hävitama Palomerase slumme, alustades Carmeni omaga. Kiko suudab veenda Madridi peapiiskopit Mons. Casimiro Morcillot, et too aitaks neid ning hoiaks ära hävitamist. Peapiiskop, kes oli just olnud Vatikani II Kirikukogu sekretär, kohtub kogukonnaga, mis oli seal moodustunud, õnnistab selle ja kutsub nad viima seda kogemust Madridi kogudustesse. See sündmus aitab Carmenil otsustada mitte lahkuda Boliiviasse, vaid ühineda Kikoga evangeliseerimisteos. Ning siin, Palomerase vaeste keskel, kus Carmen näeb sündimas “kristlikku kogudust”, valgustub temale teine Kirikukogu Põhikiri, Lumen Gentium, Kiriku müsteerium, mis ilmutab ennast ajaloos läbi koguduse, kus on vennad ja õed erinevast vanusest, kultuurist, sotsiaalsest seisundist…

Üllatama paneb näha, kuidas Carmeni elu, omadused, mis moodustavad selle traamat, on nagu aheldatud Kirikukogu Põhikirjadele: Jumal valmistas teda, et vastu võtta nende tekstide sisu (Paasapüha Müsteeriumit, Jumala Sõna, Kirik/kogudus) läbi tema enda eluloo sündmuste: Instituudist lahkumine, palverännak Iisraelis Jumala Sõna jälgedes, slummide kogukond, nii et need muutusid katehheeside suuniseks ja sisuks, mis, koos Kikoga, panid aluse Kristliku Algatuse tüübile, taastates ja kohandades tänapäevale iidse katehhumenaadi tava, nagu kutsus üles Kirikukogu ise: “Taastada täiskasvanute katehhumenaat, mitmetesse etappidesse jagatuna…, loodud sobivaks harimiseks…” (SC 64). See on “kolmjalg”, Sõna, Liturgia, Kogudus, mis on Neokatehhumeenilise Tee aluseks.

1966. aastal Kiko ja Carmen hakkavad andma katehheese Madridi koguduses ja 1967.aastal San Frontis (Zamora). 26. märtsil tähistavad nad oma esimest Paasapüha Vigiili Fuentesis (Segovias). Novembris algavad katehheesid Avilas ja nad tutvuvad isa Dino Torreggianiga, kes kutsub nad Rooma minema.

1968. aastal Kiko ja Carmen reisivad Rooma. Kiko läks elama Borghetto Latinosse ja Carmen Püha Brigitta Õdedega. Isa Dino viib nad Pompei Pühamut külastama, et usaldada oma tegu Neitsi kaitsesse. Nad külastavaid mõningaid kogudusepreestreid Roomas, kes ei tunne huvi, kuid läbi mõne noore, kes töötavadd Borghetto hurtsikuelanike keskel, võtavad nad ühendust selle kogudusega, Pühade Kanada Märtrite (Santi Martiri Canadesi) omaga. Saadetud preestri Francesco Cuppini poolt, Bolognast pärit, grupi preestrina, 1968. aasta septembri ja novembri vahel annavad nad katehheese ning sünnib esimene Kanada Märtrite kogudus Roomas.

Novembri lõpus on nad Lisbonis, Penha de França koguduses, esimeste katehheeside jaoks Portugalis. Seejärel jätkab väsimatu evangeliseerimistöö Hispaanias, Itaalias ja Prantsusmaal.

1971. aasta juulis, isa Francesco Cuppini naaseb oma piiskopkonnale Bolognas ning noor Avila preester Jesús Blázquez asendab teda preestrina Hispaania grupis. Isa Mario Pezzi on kutsutud saatma Kikot ja Carmenit evangeliseerimiperioodide ajal Itaalias kuni 1982. aastani, kui teda kutsutakse olema osa Neokatehhumeenilise Tee vastutavas gruppis kuni tänase päevani.

Mitmed sündmused Carmeni biograafias ühinevad nüüd Tee arengu ja ajalooga.

Carmenit huvitab ainult täita Jumala tahet ning see annab talle seda vaimu vabadust ja julgust, mis on omased Kiriku suurtele inimestele. Ta oli õnnistatud haruldase tarkusega ja töövõimega, ning sai teadusliku ja teoloogilise hariduse, mis olid ettehoolduslikud misjoni jaoks, millele Issand teda kutsus, koos Kiko Argüelloga: Neokatehhumeeniline Tee. Pühakirjade, ürgse Kiriku, kristluse päritolu, kristluse juudi juurte ja juudi rahva traditsioonide teadlane, oma katehheesides oskas ta osavalt ühendada Vana ja Uut Testamenti; ta oli ka suur Ajaloo ja Kiriku Magisteeriumi tundja. Vatikani II Kirikukogu, eriti Lumen gentiumi, Dei Verbumi ja Sacrosanctum conciliumi entusiast, Paasapüha Müsteeriumi taasavastamisega: Kirikukogu Põhikirjad, mis on uuendamise aluseks, mida Tee, kristliku algatuse teena, annab Kirikule.

Carmen tõesti rändas maailmat Evangeeliumit kuulutades, panustades koos Kiko Argüelloga sadade kutsumuste tekitamises preesterlusele, religioossele elule ja misjonielule, kaasates ka terveid perekondi. Ta kuulutas Evangeeliumit tuhandetele noortele, kes kiitsid teda entusiasmiga, kuna tal oli nende jaoks alati tõeline ja radikaalne sõna, hirmuta vastuvoolu minna. Julgusega rääkis ta abordist, emaduse väärtusest, valedest feminismidest, perekonna hävitamisest…, kuid, eelkõige, Jeesus Kristuses, kellesse ta oli alati armunud nagu on näha tema kuulutuses ja tema intiimsetes kirjutistes, ilmutatud Jumala armastusest. Tal oli eriline sõprussuhe Püha Johannes Paulus II-ga. Suur armastus, mis tal oli Paavstide ja Kiriku vastu, eriti tema katehheeside sügavus ja originaalsus, teevad nii, et Carmen Hernándezit saab pidada Katoliku Kiriku üheks tähtsaimaks naiseks XX sajandil.

2015. aasta 16. mail saab ta koos Kikoga Catholic University of America (CUA) Teoloogia Honoris causa doktorikraadi. Ülikool tahtis anda seda doktorikraadi tema pühendumise tõttu vaestele, mis viis paljusid neist osadusele Kristusega katolikus usus. Carmenile peab tunnustama tema hindamatu panus Neokatehhumeenilise Tee teoloogilis-katehheetilise kokkuvõte loomine: tema sügav Pühakirja ja juudi maailma tundmine, tema kokkupuude kogu Kirikukogu uuendusega, eriti läbi isa Farnési, tema ürgse katehhumenaadi ja Kiriku ajaloo tundmine tegid võimalikuks, koos Kikoga, Kristliku Algatuse teed tänapäevases Kirikus.

Tema initiimsed kirjutised, mida avaldati peale tema surma, võetud tema päevikutest, on meile ilmutanud Carmenit, kes oli vaevatud suurte vaimsete kannatustega, kes sageli elas “pimedat ööd” loendamatute reiside ja pideva misjonitöö vahel. Nendele tervisehäiretele, alates kukkumisest Seouli Katedraalis (2010), lisanduvad mitmed teised kannatused kuni tema surmani. Kõigele vaatamata, ta ei hüljanud evangeliseerimist, koos Kiko ja isa Marioga, kuni lõpuni. Tema viimane reis oli tema poolt armastatud Pühale Maale, neli kuud enne suremist, et saata Kikot piiskoppide kohtumise puhul Domus Galilaeae‘s (Iisrael) 2016. aasta Ülestõumispüha nädalal.

2016. aasta 19. juulil, kell 16:45, kutsutakse Carmen Hernández Jumala ette, 85-aastaselt ning 21. juulil tähistatakse tema pühalikke matuseid Almudena Katedraalis, juhatatud tolle aja Madridi Peapiiskopi poolt, kardinal Carlos Osoro, saadetud kardnalidega Stanisław Rylko, Antonio María Rouco, Ricardo Blázquez, Carlos Amigo ning Hispaania apostellikku nuntsisuse, Mons. Renzo Fratini poolt, kes luges Paavsti Franciscuse sõnumit: “Olen saanud suure emotsiooniga uudise Prl. Carmen Hernándezi surmast, peale pikka elu, mis oli märgitud tema armastusest Jeesus Kristuse vastu ja suure misjonientusiasmist… Tänan Jumalat selle naise tunnistuse eest, kes oli liigutatud siirast armastusest Kiriku vastu, kes andis oma elu Hea Uudise kuulutamisele…”. Oma kõnes, isa Mario kommenteeris: “Ma arvan, et ajaloolased süvenevad sellesse sündmusesse: kirikliku reaalsuse rajamine mehe ja naise poolt, kes on pidevalt koostööd teinud” ja seda rohkem kui 50 aastat. Rabi Rosenvaum, oma kaastundekirjas Carmeni surma puhul kirjutas: “Carmen oli tsaddiqah, püha ja õige naine, prohvetliku nägemuse ja Jumala laste vastu lõpmatu armastusega naine. Mul oli privileeg tunda teda ja kogeda koos Ruah haqqodeshi, pühaduse vaimu, mis tal oli ainulaadsel viisil”. Need sõnad ei üllata, kuna Carmenil, alates 1963. aastast, mil tal oli võimalus külastada Iisraeli, tunnistas suurt armastust Püha Maa vastu ning andis seda edasi Tee vendadele. Carmeni matused olid märgitud tähistamistest, mida viidi läbi mitmetes katedraalides ja kirikutes kogu maailmas.

Tema keha puhkab Madridi Redemptoris Mater Seminari aias ning on külastatud tuhande inimese poolt kogu maailmast. Iga aasta, 19. juulil, tema Taevasse minemise mälestuseks, tuhanded vennad kogunevad palves mitmetes kogudustes ja piiskopkondades kogu maailmas.

2022. aasta 4. detsembril, tolle aja Madridi peapiiskop, kardinal Carlos Osoro, 50 piiskopi ees, avas Carmen Hernándezi õndsakskuulutamise ja kanoniseerimise protsessi piiskopkondlikku faasi, kuulutades ta “Jumala Sulaseks”. 2026. aasta 2. juunil, kardinal José Cobo Cano, praegune Madridi peapiiskop, kuulutab piiskopkondliku faasi lõpetatuks ning saadab kõik dokumendid Rooma Pühakute Protsesside Dikasteeriumile.

Kümme aastat peale tema surma on tema hauda külastatud üle 120 000 venna-õe poolt, kes on pärit üle 100 riigist. Kanoniseerimisprotsessis on juba registreeritud üle 15 000 teeneid ja arme ning 60 000 eestkoste palvet. Inimesed viiest kontinendist paluvad tema abi mitmete asjade puhul.

Austusavaldused Carmen Hernándezile

Iisraeli Turismi Ministeeriumi tunnustus tänulikkuse ja sõpruse märgina (Jeruusalemm, 2004).

2018. aasta 27. mail esitab Kiko Argüello “Süütute kannatuse” sümfooniat, sümfoonilis-katehheetiline tähistamine Soria katedraalis, organiseeritud Carmen Hernándezi auks. Sündmust juhatas piiskop ja kohal olid ka ametivõimud.

Mõnedes linnades on tema mälestusele pühendatud väljakud ja tänavad: kolm Itaalia, üks Albaanias ja teine Brasiilias. Tudelas (Navarra), 2023. aastal, paigutati mälestustahvel linna, kus Carmen elas suurema osa oma lapsepõlvest, ning teine, 2024. aastal, Maaria Seltsi Kooli, kus ta veetis oma õppimisaastad.

2024. aastal avati Jeruusalemmas “Domus Bethaniae“, õpingukeskes preestrite jaoks: tänu armastusele, mida Carmen näitas Pühale Maale, maja avati Paasapühal ning usaldati Jumala Sulase Carmen Hernándezi kaitsele.

Avaldatud raamatud

– Carmen Hernández Barrera, Päevikud – 1979-1981, toimetanud J. Sotil ja E. Pasotti, BAC, Madrid 2017 (hispaania, itaalia, prantsuse, inglise, poola, portugali, horvaatia, korea, ungari ja vene keeles).

– Carmen Hernández Barrera, Palve vajalikkus Pius XII järgi, toimetanud R. Orozco ja A. Carrascosa, De Brouwer, Bilbao 2024 (hispaania, itaalia, portugali ja poola keeles)

– Aquilino Cayuela, Carmen Hernández – Biograafilised märkmed, BAC, Madrid 2021 (hispaania, itaalia, prantsuse, inglise, saksa, hollandi, poola, portugali, horvaatia ja vene keeles)

– Giorgio Ricci, Juudi-kristlikud sümbolid teaduse ja usu vahel. Mõtisklused Carmen Hernándeziga, Chirico, Napoli 2021 (itaalia, hispaania ja inglise keeles).

– Francesco G. Voltaggio – Paolo Alfieri, Kõik minu allikad on sinus – Jumala Sulane Carmen Hernández Pühal Maal, BAC, Madrid 2023 (itaalia, hispaania, inglise, portugali, poola ja araabia keeles).

– Carmen Hernández Saldaña, Soria naised ajaloos, Soria Edita 2023 (Jumala Sulasele Carmen Hernández Barrerale pühendatud peatükiga).

– Gianfranco Santini, Pühak sõbrana – Seitse jutustust, Tau editrice, Todi (Perugia) 2024.

– Josefina Ramón Berná, Lahutamatu süda – Misjon ja neitsilikkus Carmen Hernándezis, BAC, Madrid 2025 (hispaania, itaalia, portugali, prantuses, inglise, saksa, hollandi, poola, hiina, tšehhi, rumeenia, rootsi keeles).

– Charlie Metola – Isabel Banderas, Jumala sulane Carmen Hernández – Tema elu ja misjon 50 küsimuses, BAC, Madrid 2025 (hispaania, itaalia, portugali, poola, inglise ja saksa keeles).

– José Casas – Jorge Borrell. Valgus ja pimedus, õnnistage Issandat. Jumala sulane Carmen Hernández Barrera Barcelonas (1962-1964). Lühike ajalooline uuring. Desclée De Brouwer, Bilbao 2026.