Koos Tee algatajatega Madridi katedraalis
Madridi Almudena Katedraali lummavas õhkkonnas, mida kaunistavad Kiko Argüello ikoonid, mis peegeldavad oma maalide bütsantsliku kompositsiooni ja värvide kaasaegsusega seda imepärasust – seda miskit jumalikku, mida kogu katedraal äratab –, tähistati Neokatehhumeenilise Tee alguse 60. aastapäeva siin, Madridis, kus see juba 60 aastat tagasi ühes äärelinna piirkonnas, Palomeras Altases, sündis ja oma esimesed sammud tegi.
Tseremooniat juhatas Madridi peapiiskop kardinal José Cobo, keda saatsid sama piiskopkonna emeriitkardinal Antonio María Rouco ning veel seitse piiskoppi Hispaania piiskopkondadest (Alcalá, Getafe, Vitoria, Hispaania sõjaväeordinariaat ning Alcalá ja El Callao emeriitpiiskopid). Pidustusel osales ka üle 130 preestri ja arvukalt rändkatehheete, kes olid kohale saabunud kõigilt viielt kontinendilt, et seda sündmust tähistada. Kohal viibisid tuhanded Tee vennad ja õed lähimate piiskopkondade kogudustest – mahutavusprobleemide tõttu polnud võimalik kutsuda teisi –, kes täitsid katedraali ja kõik selle ümber olevad alad, kus suured ekraanid võimaldasid sündmusest osa saada.
Paavsti Leo südamlik tervitus, millele on alla kirjutanud Riigisekretär Kardinal Pietro Parolin ja mis loeti ette tseremoonia lõpus, võtab kokku ja kinnistab selle sündmuse sügavaima tähenduse, kaasates Teed Kiriku missiooni: „On vaja meeles pidada, et evangeliseerimismisjon on kogu Kiriku põhiülesanne, mis rõõmu ja alandlikkusega, otsides kõigi oma liikmete ühtsust (vrd LG 7) ning kuuletudes Püha Vaimu tegutsemisele, pingutab, et viia kõigini päästeandi. Olgu see veendumus ajendiks, et võtta endale misjonikohustus Jumala armsate laste hüvanguks. Nende tunnetega jagab Paavst Leo XIV kõigile oma apostelliku õnnistuse, saates teid samal ajal oma palvetes ja paludes Pühima Neitsi Maarja, Jumalaema eestkostet.“
Sissejuhatuses meenutas Kiko Argüello – kes oli koos Jumala sulase Carmen Hernándezega see hinnaline tööriist, keda Jumal kasutas, et viia ellu Kristliku Algatuse suurt tegu, milleks on Neokatehhumeeniline Tee (mis on praegu esindatud 138 maailma riigis enam kui 20 300 kogudusega) –, lühidalt selle tee algust Palomeras Altase slummides, kuhu Issand ta 1964. aasta novembri lõpus endaga kohtuma viis. „Jätsin maalimise Issanda pärast,“ ütles ta, „ja Ta tasus mulle viisil, mida ma ei osanud kunagi ette kujutada: sain kutse maalida Almudena Katedraali apsiid. Seepärast on mul hea meel pühitseda seda armulauda siin, katedraalis.“
Kiko meenutas seejärel rõõmuga ka, et 2. juunil jõuab lõpule Carmeni kanoniseerimisprotsessi piiskopkondlik faas. Carmen oli naine, kelle Jumal pani tema kõrvale juba algusest peale, et ta oma vaimse ja teoloogilise ettevalmistusega toetaks ning aitaks teda tänapäeva maailmale ja Kirikule sobiva katehhumeenilise teekonna ülesehitamisel. Tollase Madridi peapiiskopi peapiiskop Casimiro Morcillo õnnistusega – kes sõitis isiklikult Palomeras Altasesse, et peatada valitsuse otsustatud slummide lammutamine, kuna nägi teost, mida Issand nende vaeste seas korda saatis, ning kes kutsus üles viima seda ka teistesse kogudustesse –, sai Tee pühitsus alguse, et viia ellu ilmutus, mille Püha Neitsi Maarja Kikole andis: „Tuleb luua kristlikke kogudusi nagu Naatsareti Püha Perekond, kes elavad alandlikkuses, lihtsuses ja ülistuses. Teine inimene on Kristus.“
Ta meenutas liigutatult ka kohtumist Paavsti Paulus VI-ga Roomas, kui viimane ütles talle pärast üldaudientsi: „Ole alandlik ja Kirikule ustav, ning Kirik on ustav sulle.“ Kogudus katkestas Kikot liigutavat sissejuhatust korduvalt poolehoiuavalduste ja aplausiga.
Kogu tseremoonia kõige muljetavaldavam osa oli kohalviibijate osavõtt, mis – eriti laulude ajal, mis on Kiko enda loodud – lausa plahvatas rõõmust ja tõusis Katedraali võlvide vahele sellise täiuse ja jõuga, mida suudab väljendada vaid tõeline kogudus. Oli tõeliselt liigutav tõdeda, kuidas kristliku algatuse ja usuelu pideva süvendamise tee, mida kõik need vennad ja õed läbivad, muutus tõelise kirikliku osaduse ja Issanda ülistamise lauluks. Ainult küps kogudus suudab väljendada sellist tänulikkuse ülevoolavust Issandale Kirikus.
Ka kardinal José Cobo meenutas oma jutluses tänulikkusega Neokatehhumeenilise Tee algust Madridis, Palomeras Altase slummides: „Seda väikest seemet, mis tärkas Kirikukogu lõpul, võttis vastu ja uuris läbi peapiiskop Casimiro Morcillo, kes tundis selles ära Vaimu kutset kogu Kiriku evangeliseerimiseks. 60 aasta hiljem oleme siin, et tänada Jumala ustavuse eest, mis kasvatab jätkuvalt uusi teid Evangeeliumi kuulutamiseks ning kutsub Kirikut seisma silmitsi iga ajastu väljakutsetega, lähtudes Jumala Sõnast, liturgilisest elust ja kogudusest.“ Tee on ka täna kutsutud kuulama Vaimu ja astuma loovaid samme, et käia kaasas aegadega, mis on nüüd nii teistsugused, teenides Kirikut üha enam. Tõepoolest, nagu meenutab ka Katekismus, kuuluvad karismad olemuslikult Kiriku loomuse juurde ning Püha Vaim valab neid välja kogu Kiriku ühiseks hüvanguks.
Enne lõpuniõnnistust loeti lisaks eelpool tsiteeritud Paavsti Leo lühikesele, kuid sisukale tervitusele ette ka kardinal Kevin Farrelli, “Ilmikute, Perekonna ja Elu” Dikasteeriumi Prefekti sõnum:
„Seoses piduliku armulauapühitsusega, mis toob teid kokku Madridi Almudena Neitsi Maarja Katedraali, et tänada Issandat Neokatehhumeenilise Tee alguse 60. aastapäeval, soovin edastada teile kõigile oma südamliku tervituse ja kinnitada oma lähedust palves.“
Dikasteeriumi Prefekt, kes Püha Tooli nimel kinnitas Tee statuudid, meenutas, kuidas Hispaania on kinkinud Kirikule „kristliku elu ja vaimse uuenemise säravaid eeskujusid pühakute, martrite, evangeliseerimisalgatuste, palvekoolide, kiriklike liikumiste ja vaimsete voolude kaudu. Nende hulka võib kahtlemata arvata ka Neokatehhumeenilist Teed, mis sündis selle kahe algataja, Kiko Argüello ja Carmen Hernández Barrera ning Madridi kõige vaesemate linnaosade vaeste viljakast kohtumisest“.
Kardinal Farrell tõi esile nendest „tagasihoidlikest algustest“ võrsunud erinevad viljad: „paljude inimeste lähenemine usule ja Kirikule, lugematud pöördumised, kristlike perede sünd, kutsumused preestriametisse ja pühitsetud ellu ning misjonitegevus paljudes maailma riikides“. Ta tõdes: „Võib öelda, et kristliku algatuse ‘puust’ – mis on taasavastatud ja ellu rakendatud, võttes eeskujuks katehhumeeniumi iidse kirikliku traditsiooni – on tärganud ka paljud teised ‘oksad’, mis on teinud ja teevad jätkuvalt Kirikule palju head: rändkatehheedid, piiskopkondlikud misjoniseminarid, misjonipered, misjoniterritooriumidel asutatud uued kogudused, „missio ad gentes“ evangeliseerimistegevus, noorukite kujundus- ja saatmisteekonnad pärast kinnitamist ning noorte saatmine igakuise lectio divina praktiseerimise ja iga-aastaste suviste palverännakute kaudu.“
Kardinal lõpetas kinnitusega, et kõiki neid ande peavad hoidma ja kasvatama kõik Tee Koguduste vennad ja õed Kiriku hüvanguks maailmas, mis on läbi teinud sügava muutuse võrreldes Kirikukogu-järgsete aastatega, kandes „usuelu ja kirikliku traditsiooni alati ajakohast varandust, nagu tegid Tee algatajad 60 aastat tagasi. Jäljendage nende loovuse, julguse ja siiruse, pojaliku Kiriku karjastele kuulekuse eeskuju ning väsimatut indu hingede hüve ja päästmise nimel.“
Tänulikkus, pidulikkus ja rõõm olid tseremoonia lõpus nähtavad kõigi kohalviibijate nägudel: noored ja vanad, terved pered koos arvukate lastega, sealhulgas kõige väiksematega. See oli ülevoolav rõõm selle „kirikliku seikluse“ algatajate ümber, mis ulatub tänapäeval maailma ääreteni. Kiko oli väga õnnelik ja tänulik selle sündmuse eest ning Carmen oli samuti kohal kogu tseremoonia vältel – Kiko, isa Mario, Ascensióni ja ka Kardinal Cobo tänulikus mälestuses. Kardinal meenutas oma jutluses, et kahe päeva pärast kuulutab Madridi piiskopkond Carmen Hernándezi kanoniseerimisprotsessi faasi lõppenuks, misjärel antakse kõik toimingud üle pädevale Rooma dikasteeriumile, et jätkata ja loodetavasti peagi viia lõpule tema tee.“
Ezechiele Pasotti
