Meie tõlge väljastatud artiklist Vatican Newsi loaga
Perekonna Juubelipäeva puhul 2025. aasta 1. juuni õhtul Rooma “Parco della Musica kontserdisaalis” esitati esmakordselt koos Neokatehhumeenilise Tee algataja kaks sümfooniat. Mons. Fisichella: selline sümfoonia on meile õpetanud, et me ei ole pelgalt pealtvaatajad, vaid osalised.
Débora Donnini – Vatikan
Muusika, mis sukeldub Kristuse ja Neitsi Maarja kannatusse Risti all ning samal ajal jätab südamesse Ülestõusmise kindluse. Kiko Argüello, hispaania kunstniku ja Neokatehhumeenilise Tee algataja (koos Jumala sulase Carmen Hernándeziga), sümfoonilise teose kuulamisel tekib kuulajas tugev ja vahetu isiklik osalus. See liigutatud osalemine väljendus mitte ainult sagedaste aplausidega, vaid eelkõige publikupoolse ühislauluga ühel kindlal hetkel koos kooriga.
Eile esitati Roomas, Parco della Musica kontserdisaalis, esmakordselt koos Kiko Argüello kaks sümfoonilist teost: Süütute Kannatamine, mis on pühendatud Kristuse Ema valule, ja Messias, auavaldus tänapäeva märtritele. Neokatehhumeenilise Tee orkestrit, mis koosneb 100 muusikust – pillimängijatest ja pianistist Claudio Carbóst – ning 120 lauljast koosnevast koorist, juhatab Tomáš Hanus, Islandi Sümfooniaorkestri dirigent.
See sündmus kuulub Perekonna Juubelipäeva raamesse ning sümfoonilise Teose autor Kiko Argüello, tutvustades teose esimest osa, alustas just sellest reaalsusest: Läänes– rõhutas ta – muutub üksindus peamiseks haiguseks. Maailmas, mida iseloomustavad lahutused, abort ja eutanaasia, kutsub Jumal kristlikke peresid, Püha Naatsareti Perekonna eeskujul, viima Kristust inimesteni. „Peredest sünnib rahvaste tulevik,“ rõhutas Paavst Leo XIV 1. juuni pühapäeva hommikuse Missa jutluses. Kiko kordas Paavsti sõnu, mis pälvisid kohalolijatelt sooja aplausi.
Seejärel meenutab ta Neitsi Maarja poolt saadud inspiratsiooni: „Peame looma kristlikke kogudusi nagu Püha Naatsareti Perekond, kes elaks alandlikkuses, lihtsuses ja kiituses: Teine on Kristust.“ Neokatehhumeeniline Tee sündis kui kristlik algatus, et taasavastada Ristimise rikkust, mis viib selle kohalolekuni vastastikuse armastuse koguduses. „Armastage üksteist nii, nagu mina olen teid armastanud; selle armastuse kaudu teavad kõik, et te olete minu jüngrid,“ ehk et te olete kristlased. „See,“ rõhutab Kiko, „on kristlike perede misjon, eskatoloogiline ülesanne: näidata maailmale, et armastus eksisteerib.“
Süütute kannatamine
Esimene sümfoonia sündis Kiko isiklikust kogemusest 1960. aastate keskel, kui ta läks elama Madridi slummidesse, vaeste sekka. Sealne süütute kannatus puudutas teda sügavalt ja just seal mõistis ta, et ainus tõeline vastus kannatusele on Issand Jeesus.
See teos esitati esmakordselt 2011. aastal Pühal Maal, Domus Galilaeaes, Õndsakskiitmiste mäel. Hiljem on seda mängitud maailma olulisemates teatrites, kontserdisaalides, väljakutel ja katedraalides: Madridi katedraalist kuni New Yorgi Metropolitanini, Tokyo Suntory Hallist kuni Jeruusalemma Gerard Behar auditooriumini või ka Vatikani Paulus VI auditooriumis, et nimetada vaid mõnda paika.
Teos koosneb viiest osast, mida iseloomustavad erinevad pillide varjundid: “Ketseman”, kus trummi heli meenutab, et Juudas on lähenemas; seejärel “Nutulaul”, kus kõlab harf; “Anna neile andeks” ja “Mõõk”, mis viitab Neitsi Maarja valule – selle osa ajal tõuseb kogu publik püsti ja laulab koos kooriga: “Maarja. Jumalaema”. Teos lõpeb osaga “Resurrexit” – Ta on üles tõusnud.
Messias
Pärast esimese teose esitust tutvustab Kiko teist sümfooniat, Messias, mille esietendus toimus 2023. aastal Trieste Verdi teatris ning keskendub Kristuse kannatusele ja valule, olles pühendatud tänapäeva märtritele. „Meie, kristlased,“ rõhutab Kiko, „kanname alati oma ihus Kristuse surmaviisi, sest meid on kasvatatud sirutama oma käed ristile: abielus, tööl, lastega, vanavanematega, koguduses, kõigiga. Kandes oma kehas alati Jeesuse surma, saab nähtavaks, et Kristus elab meis.“ Kiko tuletab meelde, et „kristlane on kutsutud armastama risti mõõdus – armastama isegi vaenlast“.
Kolm sümfooniaosa rõhutavad just seda. Esimene osa kannab nime Aquedá ning viitab Iisaki kujule: juudi traditsiooni kohaselt palub Iisak oma isal Aabrahamil end siduda, et ta ei hakkaks ohverdamise hetkel vastu. Teine osa, Jeruusalemma tütred, meenutab sõnu, mida Jeesus ütleb – Luuka evangeeliumi järgi – naistele, kes teda piitsutatuna linnast läbi minnes vaatavad. Et rõhutada hetke dramaatilisust, viitab Kiko Hispaania renessanssheliloojale Tomás Luis de Vitoriale.
Viimane osa põhineb IV sajandi märtri Victorino Petaviumi lausel: „Messias lõvi, et võita, tegi end talleks, et kannatada“, sest – nagu Kiko rõhutab – „me kõik peaksime õppima olema talled, et kannatada“, kutsutud näitama Kristuse Armastust, mis võidab Surma. Lisatakse ka ühe V sajandi Kartaago piiskopi, püha Quodvultdeuse, väljend: „Ta läks ristipuule, et olla Peigmees ja surra. Ja oma vere jättis ta Neitsi-Pruudile kaasavaraks.“
Seega räägitakse armastusest, „mille Kristus paneb igaühe sisse läbi Püha Vaimu“. Koor lõpetab seejärel võidulauluga – rõõmu ja ülestõusmise ülistusega – ülestõusmispüha Halleluujaga.
Fisichella: sümfoonia, mis kutsub tegutsema
Ürituse korraldamisel osales Assunta Cannata, kes oli kohal koos Kiko Argüello, isa Mario Pezzi ja Ascensión Romeroga, Neokatehhumeenilise Tee rahvusvahelise meeskonna liikmetega. Samuti viibis kohal mons. Rino Fisichella, evangelisatsiooni dikasteeriumi pro-prefekt, maailmas evangeliseerimise tähtsate teemade osakonnas.
„See sümfoonia,“ ütleb Mons. Fisichella Vatikani meediale, „näitab eelkõige Kiko geeniuslikkust ja tema ‘polüeedrilisust’: ta liigub maalist muusikani uskumatult kergesti, olles samal ajal teadlik, et teeb evangelisatsiooni teost. Ma usun, et see on see aspekt, mida tuleb rõhutada. Evangelisatsioonis ilu tee – muusika, kunst, kirjandus – kõik eelistatud väljendusvormid, et kuulutada Evangeeliumi, mis on kuulutus Jeesuse Surma ja Ülestõusmise Müsteeriumist.“
Peapiiskop meenutab, et „sümfoonia algus peab kindlasti väljendama Ketsemani – kannatuste vaikust“, samas on lõpus Ülestõusmise rõõm, „aukuulutuse väljendus“. „Nii,“ rõhutab ta, „õpetab meid selline sümfoonia taas ja taas, et me ei ole pelgalt pealtvaatajad, vaid osalejad. See, et kogu saalis olev publik kutsutakse püsti tõusma ja ühinema koori häälega, tuletas mulle meelde Beethoveni Üheksandat sümfooniat, kus orkestrisse lisati esimest korda koor. Siin ei too Kiko sisse mitte ainult koori, vaid kogu kuulajaskonda. See, mida me kogeme, on sümfoonia, kus toimub tegevus, draama ja osalemine — tunne, et ei ole üksildane vaatleja, vaid seesmiselt kaasatud selles kuulutuses, mida tehakse.“
Tuleb rõhutada ka asjaolu, et see Teos esitatakse just Perekondade Juubeliaasta raames. Katehhist viitas sellele, meenutades Paavsti Leo XIV sõnu. Ta rõhutas samuti, et „elame eelkõige Läänes perekriisi ajastul“.
„Ühiskonnas, kus tehnoloogia domineerib, kui perekond ei taasta oma kohta – kui see ei ole enam põhiüksus, sümbol reaalsusest, kus igaüks tunneb end vastuvõetuna ja keegi ei tunne end üksi –, siis peame tunnistama, et me ei seisa silmitsi progressi, vaid taandarengu teega“. „Kiriku ülesanne,“ rõhutas ta, „on täita oma prohvetlikku rolli perekonna suhtes“ – asetades perekonna oma pastoraalse tegevuse keskmesse ja aidates maailmal, ühiskonnal ning kultuuril mõista, et ilma perekonnata ei ole suunda, kuhu edasi liikuda. „On ainult keskendumine iseendale; tehnoloogia keskel isoleerumine, kuid ilma perekonnata kaob sügava inimlikkuse mõõde, mida tänapäeva inimene nii väga vajab.“
Ouellet: rahu ja lootus selles muusikas
Kardinal Marc Ouellet, Piiskoppide Dikasteeriumi Emeriitprefekt, rõhutab, et sümfoonilise Teose esimene osa „kõneleb kannatuse väärikusest“. Ta märkis Vatikani meediale antud kommentaaris: „Mind puudutab eriti see rahu ja lootus, mis selles muusikas on — see on Ülestõusnu võit.“ Teos käsitleb väga kurba teemat, „kuid muusika ise ei ole kurb, isegi mitte nutu hetkel: see on nagu mähitud harmoonilisse meloodiasse – ja see on isiklikult väga liigutav“. Teose teisest osast meenutab ta, et teemad on teistsugused: „see kutsub rohkem mõtlema patule, meie nõrgale tunnistusele – kuid kõike seda läbib Risti löödud Kristuse kingitus. Seda on tunda kui domineerivat joont“.
Üldiselt, „see muusika avaldas mulle muljet just oma juudi ja hispaania osa tõttu – seal on nagu rütmide ja meloodiate segu, mis moodustab imelise ja sügava sünteesi… Ma mõistan, miks juudid on tundnud end kuulduna“, märgib kardinal Ouellet, viidates sellele, et paljudes maailma paikades, kus teost on esitatud, on kohal viibinud ka paljud rabid. Perekonna kohta rõhutab ta: „Neokatehhumeenilise tee karisma tugevus on just perekond“ ja lisab, et „Kiriku misjon peab käima läbi perekonna“.
Tegemist on seega sümfooniaga, mis oma erinevate tasandite – kateheetilise ja kunstilise – kaudu puudutab esmalt isiklikult südant ja muutub evangeliseerimise teeks.
