Kardinal Cobo Cano juhatab Püha Missat, mis tähistab Neokatehhumeenilise Tee 60. aastapäeva ja Jumala teenija Carmen Hernándezi õndsakskuulutamise protsessi piiskopkondliku faasi lõpetamise tseremooniat.
Laupäeval, 30. mail kell 20.00 juhatab Madridi peapiiskop kardinal José Cobo Cano püha missat Almudena Neitsi Maarja katedraalis, tähistades Neokatehhumeenilise Tee sündimise 60. aastapäeva. Kaasliturgidena osalevad mitmed piiskopid ja üle 100 preestri. See on rõõmuhetk kogu Neokatehhumeenilisele Tee jaoks – kristliku Algatuse teekonna jaoks, mida elatakse läbi väikestes kogukondades ja mis on praeguseks levinud enam kui 6250 kogudusse ligi 1400 piiskopkonnas üle kogu maailma ning mis sai alguse Hispaania pealinna ühes vaeseimas piirkonnas.
Hiljem, teisipäeval, 2. juunil kell 20.00 toimub Madridi Redemptoris Mater seminaris Jumala teenija Carmen Hernández Barrera õndsakskuulutamise ja kanoniseerimise protsessi piiskopkondliku faasi lõpetamise tseremoonia, mis algas Hispaania pealinnas 4. detsembril 2022. Seda juhatab Madridi peapiiskop kardinal José Cobo Cano. Tseremoonial astuvad üles selle piiskopkondliku faasi postulaator Carlos Metola ja Kiko Argüello ise, kes koos Carmen Hernándeziga pani aluse Neokatehhumeenilisele Teele ning tegi temaga üle 50 aasta evangeliseerimistöös koostööd. Pärast piiskopkondliku faasi lõpetamist edastatakse dokumendid Pühakuks Kuulutamise Dikasteeriumile ning protsess jätkub “Rooma faasis”.
Carmen suri 85-aastasena 19. juulil 2016 Madridis pärast pikka haigust ja elu, mis oli täis tingimusteta pühendumist Evangeeliumi teenimisele, täpselt nii, nagu ta oli lapsepõvest saati igatsenud. See 2. juuni tseremoonia toimub peaaegu kümme aastat pärast tema surma ja paigas, kuhu ta on maetud. Tänaseks on tema hauda külastanud üle 118 000 inimese ning pidevalt laekub teateid tema eestpalve läbi saadud armuandidest. Carmen Hernándezi panus oli Neokatehhumeenilisele Teele ülimalt oluline tänu tema uurimustöödele Vatikani II Kirikukogu uuenduste kohta. See panus avaldus paljudes aspektides: väikese kristliku kogukonna kujunemises, liturgias, Ülestõusmispühades (Paasapüha), suhtes Jumala Sõnaga (sealhulgas Vanas Testamendis) ning patristilistes ja juudi allikates.
Neokatehhumeenilise Tee kogemus tegi oma esimesed konkreetsed sammud Palomeras Altase slummides Madridis, kus Kiko ja Carmen 1960. aastate keskpaiku kohtusid.
Tõepoolest, 1964. aasta novembris, mil Kiko oli veel noor kunstnik, jättis ta oma karjääri ning nähes süütute kannatustes risti löödud Kristuse müsteeriumi ja järgides Püha Charles de Foucauld’ jälgi – elada Jeesuse varjatud elu Naatsaretis –, otsustas ta minna elama kõige vaesemate sekka ühes Madridi äärelinna slummis. Tema ümber, samal ajal kui ta palvetas, kitarri mängis ja Piiblit luges, hakkasid vähehaaval kogunema mustlased, asotsiaalid ja teised ühiskonnamarginaalid, kes kuulasid kerygma kuulutamist.
Kui 1965. aasta augustis saabus hispaania politsei sealseid slumme lammutama, õnnestus Kikol helistada Madridi peapiiskopile monsenjöör Casimiro Morcillole, kes ilmus kohe kohale ja peatas lammutamise. Peapiiskop oli sügavalt liigutatud, nähes seda nii vaestest inimestest koosnevat väikest „kogukonda“ palvetamas. See armastus ja tähelepanu, mida Carmen monsenjöör Morcillo poolt märkas, veenis teda Kikoga koostööd tegema, sest ta mõistis, et see vaeste seas spontaanselt tekkinud kogukond oli Jumalast tulev tegu. Peapiiskop ise julgustas neid viima seda kristlikku algatust Madridi kogudustesse ning nii alustati 1966. aastal katehheesidega Madridi kesklinnas. Just kogemus slummidest oli see „aed“, kus kasvas välja see Ristimise taasavastamise teekond, mis põhineb kolmjalal „Sõna, Liturgia ja Kogukond“ ning mida elatakse läbi just nimelt väikeses kogukonnas, kus kogetakse ligimesearmastust.
Nii sai 1960. aastate keskpaiku, ilma eelnevalt kindlaksmääratud skeemideta ja ühiskondliku tõrjutuse keskkonnas, alguse see täiskasvanute Kristlik Algatus, mis on tänaseks levinud viie kontinendi 138 riiki ja kuhu kuulub üle 20 350 kogukonna. Nende kuuekümne aasta jooksul on sajad pered koos lastega andnud oma elu evangeliseerimisele, jättes maha oma turvalisuse ning tehes võimalikuks Evangeeliumi kuulutuse jõudmist maailma äärteni. Praegu jätkab seda piiskoppide ja kogudusepreestrite abistamise tööd umbes 2000 peret, tegutsedes rändkatehheetidena, misjonäridena väga vaestes piirkondades või läkitatutena (ad gentes) kõige enam ristiusust võõrdunud aladel. Selle kirikliku reaalsuse viljade hulka kuuluvad ka 116 piiskopkondlikku misjonäride seminari Redemptoris Mater, kus on saanud väljaõppe üle 3400 preestri, samuti sajad kloostrinunnad ning paljud tsõlibaadis elavad mees- ja naismisjonärid. Püha Tool kiitis Neokatehhumeenilise Tee statuudid lõplikult heaks 2008. aastal ja katehheetilise direktooriumi 2010. aastal.
